He Looks So Perfect (eesti keeles- 5SOS)

7. peatükk

Kuna mul lennukis väga igav otsustasin uut osa kirjutama hakata :D Aga suured tänud positiivse tagasiside eest!! :) I love you so much! ;)

-

Möödunud oli kaks kuud. Mina ja Luke olime hakanud üpriski hästi läbi saama. Aga see kõik on Roberti pärast.

"Darmiina, kas sa saaksid Robertile järele tulla?" Küsis Luke minult telefonitsi.

"Muidugi," vastasin talle ja hakkasin juba jalanõusid jalga panema. "Ma olen viieteistkümne minuti pärast seal."

"Okei, näeme siis!" Lõpetas poiss kõne ja ma lahkusin korterist. Anthony oli veel tööl. Ma istusin autosse ja lülitasin mootori sisse. Valisin teise raadiokanali ja hakkasin Luke'i poole sõitma.

Nagu ma enne kutile olin öelnud, jõudsingi umbes viieteistkümne minuti pärast kohale. Parkisin masina ja kõndisin Luke'i majani ning koputasin välisuksele. Kõik vanad mälestused tulid mulle uuesti meelde. Ma ei jõudnudki mingile kindlale mälestusele mõelda, sest Luke avas ukse ja lasi mind sisse ning sulges selle minu järel.

"Kus siis Robert on?" Küsisin ja vaatasin ringi. Ma polnud siin ikka väga ammu käinud, kuid ta polnud mitte midagi muutnud. Võtsin jalanõud jalast ja riputasin tagi nagisse. Ma pöörasin end näoga Luke'i poole, sest ta polnud mulle ikka veel vastanud. Hakkasin juba uuesti oma küsimust esitama, kuid pidin suu uuesti sulgema, sest Luke'i huuled kohtusid minu omadega. Ma ei kahelnud hetkegi, et kas teda tagasi suudelda või mitte. Poisi käed leidsid koha mu puusadel ning minu omad ta kaela taga. Mu kõhus tekkis uuesti see ammu igatsetud tunne. Luke lükkas oma keele mulle suhu ning hakkas aeglaselt elutoa poole liikuma, järgnesin talle.

"Luke, kus Robert on?" Küsisin, kui ta käed mu särgi alla hakkasid minema. Poiss ei teinud sellest välja vaid hakkas mu kaela suudlema. Ma ei tahtnud lõpetada, kuid teadsin, et kui ma praegu seda ei tee, ei suuda ma seda hiljem teha. Ma igatsesin seda kõike liiga palju, et tahta lasta sellel kõigel lõppeda.

"Ta magab, magamistoas," pomises lõpuks kutt mu kaela vastu. Nii, et ma ei pidanudki tegelikult talle järele tulema.

"Sa valetasid mulle," ohkasin ja sulgesin silmad, sasisin ta juukseid.

"Selle kõige nimel," vastas poiss ja hakkas mu teksasid avama. Darmiina, ei, sa ei tohi lasta sellel juhtuda. Mäletad, ta pettis sind?!! Kuid sel hetkel see mind ei huvitanud, ma teadsin, et Luke armastab mind...Ja mina armastan teda.

See üks otsus võib muuta absoluutselt kõike, kas ma olen selleks valmis? Lükkasin poisi endast eemale ning me vaatasime minuti üksteisele silma, kumbki sõna lausumata.

"Luke, kas see, kui ma olen sinuga nõus tegema, muudab kuidagi meie suhet või ei?" Küsisin temalt.

"Mida sa ise tahaksid, ma ei saa sinu eest otustada."

"Ma ei tea, Luke," ohkasin. Nüüd ei olnud ma enam kindel, kas ma tahtsin temaga uuesti midagi enamat, kui lihtsalt sõprussuhet. "Kui sa mind suudled, tunnen ma nagu me oleks üksteisele loodud ja, et ma teeks ükskõik mida, et see tunne igavesti püsiks, aga nüüd, ma ei teagi kas ma tahan ikka midagi enamat."

Luke noogutas aeglaselt mu jutu peale ja haaras mu kätest, silitas oma pöialdega mu käeselga.

"Ma armastan sind, Darmiina, kogu aeg olen armastanud," lausus Luke. Pisarad tahtsid mu silmadesse tekkida. Naeratasin poisile nukralt. Ma teadsin, et ta ootas, et ma midagi ütleks, kuid kas pilt mitte rohkem, kui tuhat sõna ei ütle? Sulgesin korraks silmad ning avasin need uuesti, üksik pisar langes mu põsele.

"Ma armastan sind ka, Luke," pomisesin ja surusin oma huuled uuesti tema omadele. Sellel hetkel tundsin kõiki tundeid tuhat korda tugevamalt, kui enne. Meie suudlus ei kestnud kaua, aga see oli piisav meie mõlema pulsi üles löömiseks. Nii et ma olingi Luke'le lõplikult andestanud. On see kõik ikka päriselt?...Või kujutan ma seda lihtsalt ette?

Luke tõmbas mu oma embusesse ja asetas oma tugevad käed ümber mu piha. Tundsin, et olen nüüd uuesti terve maailma eest kaitstud ja, et kõik läheb ainult ülesmäge.

-

"Kas sa süüa tahad?" Küsis Luke köögist, kui ma diivanil pikutasin ja ühe silmaga telekast käivat sarja jälgisin.

"Mida sa sul on?" Küsisin vastu ja hakkasin ajakirja sirvima, mille ma juba enne kohvilaualt võtnud olin.

"Väga midagi, aga me võime tellida," pakkus poiss välja ja ilmus köögi ukselävele.

"Läheme pigem poodi ja ostame sealt midagi," lükkasin Luke'i mõtte ümber ja ajasin end istukile.

"Ma ei viitsi," ohkas ta ning ma pööritasin silmi. "Sa oled ikka üks laiskvorst küll, Luke."

"No mis teha," kehitas ta naerulsui õlgu.

"Tegelikult, ma hakkan siis Robertiga koju tagasi minema ning käin siis ise poest läbi," ütlesin talle ja tõusin püsti.

"Mh, eii...Ma tulen sinuga poodi siis," vaidles kutt vastu. Ohkasin.

"Ma ei teinud nalja Luke. Mul on homme tööpäev ka ja kell on juba palju," võtsin põrandalt Roberti, kes oma mõne mänguasjaga mängis ja tõstsin ta endale sülle.

"Olgu peale," noogutas Luke ja saatis meid esikusse. Panin enda ja Roberti riidesse.

"Tsau siis! Näeme siis varsti jälle," ütlesin Luke'le ja kallistasin teda õrnalt.

"Tsau!" Vastas ta ning jättis mu põsele musi, naeratasin.

"Tadaa, Robert," ütles ta ka poisile mu süles ning Robert lehvitas talle.

Jõudsime umbes kolmveerand tunni pärast koju. Anthony oli parasjagu arvutis, kui ma toidu külmkappi panin.

Me vaatasime veel koos natuke telekat ning rääkisime Luke'i ja minu suhetest. Peale ühtteist läksin voodisse, kuid und mul ei tulnud. Vähkresin voodis umbes tund aega, sest mõtted Luke'st ei suutnud mul uinuda. Huvitav millest ta praegu mõtles? Arvatavasti magas juba ammu.

Veerand ühe paiku andsin alla ja haarasin öökapilt oma telefoni. Lülitasin wifi sisse ning läksin messenger'i. Näitas, et Luke oli sees, äkki ta ei saanud ka und.

Kirjutasin talle: "Sul ei tule ka und?"

Ta vastas koheselt: "Mhm. Tundub, et on ainult üks variant, kuidas seda muuta."

"Ja see on?"

"Ma tulen sulle järgi."

Muigasin. Ajasin end voodist välja ja tõmbasin dressipluusi selga. Läksin vaikselt esikusse ja lahkusin korterist.