Lõhutud Hing

11

KOLMANDA INIMESE VAATENURK

Kahte korda mõtelmata võttis Tobias kiired sammud laua poole.

Tema silmad suurenesid, kui ta nägi enda ohvrit maas vedelemas.

"S - Sina?" pomises Tobias ning Indie silmad peatusid otsekohe temal.

"Vaata keda sa tulistad!" lausus Indie vihaselt, hambaid valust kokku surudes.

Tobias oli sõnatu. Et sel tüdrukul midagi Connoriga teha oleks, poleks ta mitte kunagi arvata osanud.

Samal ajal tõstis Connor oma ühe kulmu. Ta oli aru saanud, et ilmselgelt oli neil kahel mingisugune side.

"Palun a - aita mind," palus Indie, üritades valu mitte välja näidata.

Tobias kahtles. Ta vaatas korraks Indiele, siis Connorile otsa.

"Sa ei hakka teda ometi aitama?" päris Connor muigega, käed risti.

INDIE VAATENURK

Tol hetkel oli mu lootus kadunud. Connor oli ikkagi see 'boss'.

Ma sulgesin enda silmad ning üritasin valule mitte mõelda, kuni ma tundsin, kuidas keegi mind järuslt maast bridal style sülle võttis.

Ma avasin enda silmad ja vaatasin, kes seda tegi.

Tobias. Ta päriselt aitab mind?

Ära looda liiga palju, Indie vaidlesid need hääled.

Ma otsustasin Tobiasele mitte midagi öelda, kui ta mind majast välja tassis.

Varsti jõudsime me tema autoni. Ta asetas mind kõrvalistmele ning seadis ennast juhiistmele.

Kui me olime majast paarikümne meetri kaugusele sõitnud naertasin ma omaette, valust hoolimata.

"Aitäh," ütlesin ma vaikselt, kuid piisavalt kõvasti, et Tobias seda kuuleks.

Tobias vaatas mulle korraks läbi auto peegli silma ja see oligi kõik. Muud moodi ta ei reageerinud.

"Kuhu me lähme? Haiglasse sa mind nii kui nii viia ei saa - "

"Küll sa näed."

***

Ma avasin oma uimased silmad. Viimane asi mida ma mäletasin oli, kuidas Tobias mind enda sõbra juurde viis, kes pidi mind aitama. Ma tõusin voodis istukile, silmitsedes tuba, kus viibisin, kuni ma tundsin äkilist valu enda õlas.

Ma surusin enda hambad jälle kokku. Muidugi.. see kuulihaav..

Ilmselgelt teadsin ma, et Tobiase niinimetatud sõpra ei saa saja protsendiliselt usaldada, kuid praegu olin ma liiga nõrk. Mu õlg vajab veidi puhkust. Ma tegelen temaga, kui aeg on selleks õige.

Kuid vaevu suutsin ma minuti rahulikult lamada, kui uks juba avanes.

"Kuidas sa ennast tunned?" küsis Tobias.

"Ma tulen valuga toime, kui see sind huvitab." vastasin ma võlitsitud naeratusega, sest ma teadsin, et momendil, mil ma kasvõi istukile tõusen, läbib mu õlga suurem valu, kui kuul mind tabades ise.

Ta vaid noogutas.

"Aga -"

"Ära küsi, mul pole jututuju," vastasin ma, teades väga hästi, mille kohta ta pärida tahab.

Tobias ohkas.

Sekund hiljem astus uksest sisse Tobiase sõber. See, kes mind aitas.

"Näen, et tunnete end juba paremini, preili.."