Ma täna öösel nägin unes kodu
ja külavaheteed, mis rohtunud.
Ma nägin unes, justkui oleksime
sel teel me esmakordselt kohtunud.
Ma nägin unes, et nii kaua-kaua
sa oma pihus hoidsid mu kätt.
Siin ärkasin...
Ja nii ma nüüd ei teagi,
kas oli tere see
või jumalagajätt.
Sa ütlesid: näkku ei lööda.
Ja südamesse mind lõid.
Ära vaata mu silmadest mööda,
argust taluda ma ei või.
On otsitud saari ja mandreid,
mina otsisin inimest.
Kinnituisand tunnetehanges
olin hulkuja hiline.
Taoti kunagi atradeks mõõgad,
uued rajati linnad ja jõed.
Minu usu ja siiruse jõuga
sinu valed tagusin tõeks.
Möödakäijate irvitus jalus
üha vähem kammitses mind,
ainult siis oli pööraselt valus,
kui kuulsin, et naerdi sind.
Minu nime ja julguse najal
sinust jalgadel seisja sai.
Lõpuks mõistsin: sul pole mind vaja,
olin sinule toetuspunkt vaid.
Ära vaata mu silmadest mööda,
nagunii olen mõistnud nüüd kõik
Sina näkku ei hakanud lööma,
hoopis südamesse mind lõi.
Luuletus on tulnud minu ema ja keskmise õe käitumisest ning tunnetest.
DEVILSEASON💋
