Teine võimalus (Eesti keeles)

2. osa

Ärkan üles kellahelina peale. Sirutan käe, et öökapil olev kell kinni panna. Täna on esimene koolipäev ja ma pole selleks üldse valmis. Tõusen vaevaliselt voodist ning kõnnin kapi juurde, et riided kooliks välja valida.

Peale pikka otsimist ja valikute tegemist, otsustan helesiniste teksade ja ruudulise flanellsärgi kasuks. Viskan need riided voodile ja lähen vannituppa, et end korrastada. Panen endale peale lihtsa igapäevase meigi. Juuksen jätan lahti ning panen endale riided selga. Haaran oma seljakoti, mis on õpikuid täis ning lippan alla kööki.

"Tere hommikust Jen!"

"Hommik!" vastan Macyle ja haaran oma söögikarbi laualt ning panen selle oma kotti õpikute kõrvale.

"Noh, oled valmis uude kooli minema?" küsib tädi mult, suur naeratus peas.

"Tead kohe üldse ei ole," vastan ma hakates oma hommikusööki sööma mille Macy oli minu ette tõstnud sel hetkel kui olin laua taha istunud.

"No kuidas siis nii," vastab ta imestunult.

"Ma lihtsalt kardan, et see mis toimus eelmises koolis juhtub ka siin."

"Ära muretse, siinsed inimesed on väga toredad, kõik läheb hästi. Keegi ei kiusa sind enam."

Naeratan tädile ning jätkan söömist. Mõned minutid hiljem kuulen väljast autosireeni, mis vihjas sellele, et pidin minema hakkama. Viskan oma koolikoti selga ja lippan õue. Juba ukselt näen onu musta Jeepi maja ees. Kui olen autoni jõudnud viskan koolikoti auto tagaistmele.

"Üks hetk!" hüüatan ma Carlile ja jooksen talli poole. Jõuan Chesteri latrini ja sügan tema otsaesist kui ta minu saabumise peale oma pea latriukse poole on pööranud. Sosistan talle veel mõned hellitused enne kui oma käekella vaatan. Koolini on veel ainult 15 minutit. Suudlen Chesteri koonu ning eemaldun latrist.

Jooksen tallist välja ja kargan Jeepi. Carl hakkab kohe sõitma kui olen autosse istunud ja juba olemegi teel minu uue kooli poole.

***

Astun kooli uksest sisse. Kool tundus väljast üpris mugav ja väike aga kohe kui sisse astusin olin ma suure koridori alguses, mis oli täis koolikappe ja inimesi kes kõik mind vahtima jäid. Paistab, et siia kooli päris tihti uusi õpilasi ei tule.

Kõnnin kiiresti läbi koridori otsides bioloogia klassi, kus mul esimene tund selles koolis tuleb. Tunnen silmi enda peal ja mu samm kiireneb. Olen juba niigi tundi hiljaks jäämas ja seega pole mul aega oma asju oma kappi panna. Lõpuks jõuan klassi ukse ette. Vahtides ukselinki seisan ma valiku ees, kas minna või mitte. Närv läbib mu keha. Seisan ukse ees veel minuteid enne kui mu käsi tahtmatult ukselingile vajutab ja ma klassi astun.

"Vabandust, et hilinesin," naeratan õpetajale otsa vaadates. Ms. Allen loen nimesildilt tema laual enne kui pilgu uuesti talle pööran . Ta on noor ja tundub tore.

"Pole midagi. Sa oled vist meie uus õpilane Jennifer McCoy? Klass kuulake ma tutvustan teile teie uut klassikaaslast..."

Seda ei oleks olnud tõesti vaja. Ta jutustas must veel paar minutit ja käskis kõigil mind omaks võtta. Jällegi olid kõigi silmad mu peal kuid keegi neist ei näinud õel.

Niikaua kui õpetaja veel jutustas jäid mu silmad püsima ühel poisil. Ta oli hetkel oma telefonis ega pannud tähele, mis klassi ees toimus aga ta meeldis mulle. Ta oli kena.

"Jennifer, palun mine istu nüüd vabale kohale Matthew kõrvale," näitab õpetaja aknapoolsele eelviimasele pingile, kus istus helepruunide juuste ja rohekate silmadega poiss. Ta naeratab mulle laialt.

Tänan õpetajat ja sean sammud oma koha poole. Istun maha ja panen oma koolikoti lauale võttes sealt välja bioloogia õpiku. Kohe kui õpetaja rääkima hakkas pöörasin ma oma tähelepanu täielikult talle. Tundsin Matthew pilku endal, kuid proovisin mitte tema poole vaadata. Tunni lõpus pani õpetaja meid ühe tulevase projekti tarbeks paaridesse. Kohe kui kell helises lahkusin ma klassist otsides järgmist klassi.

Pool päeva läks muretult. Kahjuks pidin ma igas klassis Matthew kõrval istuma, mis mulle üldse ei meeldinud. Ma lihtsalt ei tundnud ennast mugavalt. Ignoreerisin teda igal võimalusel.

Saabus lõunaaeg ja sellega söögivahetund. Läksin sööklasse, mis oli täis suuri ümmargusi laudu ja nende taga istusid õpilased. Valisin endale salati, kuna kaasa võetud söök oli veel söömata. Kui nüüd toidu peale hakkasin mõtlema, märkasin kui näljane ma tegelikult olin. Valisin tühja laua ning istusin sinna sööma. Polnud möödunud minutitki, kui keegi minu kõrvale istus. Muidugi oli see Matthew.

"Hei, me peaks mõtlema kuidas me selle bioloogia projekti valmis teeme," küsis ta kohe kui oli istunud.

"Sa ehmatasid mind," vastasin ma väriseva häälega, sest tõesti ta oli mind ehmatanud oma äkilise tegutsemisega. Kuna mul kodus ühtegi võimalust internetti kasutada polnud jäi mul üle ainult kasutada kooli raamatukogu ja seal olevate arvutite abi ning selle variandi ma ka Matthewle välja pakkusin.

"Okei, tore. Me võiksime ka minu poole minna. Parem oleks alustada juba täna, kuna homseks pole niigi õppida," ta vastas naeratades mulle. Ta sõnad lipsasid mu kõrvust mööda, kuna mu mõtted läksid selle salapärase poisi juurde, kui teda teises söökla otsas laua taga istumas nägin.

Nõustusin, teadmata isegi millega. Hiljem sain aru, et pean minema peale kooli inimese juurde, keda ma isegi ei tunne. Ta võib olla pervert või keegi veel hullem. Needku mind mu võimas fantaasia.