Minu uus elu

6. peatükk

Anna

"Arvan, et peaksid minema." Nägin, et Clara üritas kangesti end rahulikuna hoida.

Ohkasin. "Ma ei teeks talle ega sinule iialgi midagi halba. Ma ei tahtnud endale seda elu."

"Võibolla sa poleks pidanud üldse tulema. Ma ei saa ju Danielile öelda, et tema ema on nüüd vampiir." Selle viimase sõna välja ütlemine tundus talle vastumeelne. Kuid tõesti. Mida Danielile öelda?

"Clara, ma arvestasin juba, et see võib juhtuda." ütles Daniel, kes ilmus nüüd ukseavasse. Ma tõesti unustasin jälgida, et ta meid pealt ei kuulaks. "Ma pole enam väike laps, kelle eest asju varjama peab." lisas ta siis.

"Ja sa ei vihka mind?" küsisin.

Daniel raputas pead. "Ei. Lihtsalt luba, et ma näen sind veel."

Naeratasin. "Seda saan ma lubada."

"Kas siis Christie ja teised teavad sellest?" küsis Clara.

"Ei. Ja võibolla saate nii, et te kellelegi ei räägi ka? Clara, ma saan aru, kui..."

"Ma ei ütle kellelegi." ütles Clara enne, kui jõudsin lõpetada. "Sa ju olid siiski minule justkui õde."

Noogutasin ega öelnud midagi.

"Ja... Oled ka praegu. Pean sellega lihtsalt veel harjuma." lisas ta siis.

"Tänan." vastasin talle.

Äkitselt köitis minu tähelepanu midagi muud. Üks heli, kaugusest tulev katkematu heli.

"Mis juhtus?" küsis Clara. Ju ta pani tähele, et olin ärevamaks läinud.

"Ma pean minema." ütlesin kiirustades ja jooksin ukse poole. Koridoris liikusin piisavalt kiiresti, et mind ei nähtaks - hüppasin trepist alla ja möödusin mehest, kes just väljast sisenes. Siis jooksin nii kiiresti, kui võimalik, metrooni. Mööda seda otsisin üles luugid ja sisenesin Pessa. Oli ka palju teisi vampiire, kes Pessa jooksid. Paar sekundit hiljem suleti kõik uksed.

See heli, mida ma kuulsin, oli häire mis tähendas, et kõik vampiirid peavad tulema tagasi Pessa. Nii kiiresti, kui võimalik. Inimesed seda ei kuule. See oli ka esimene kord, kui mina seda kuulsin. Kuid ma ei teadnud, miks uksed suleti. Ning ringi liikudes nägin, et teised paistsid sama segaduses olevat. Saal, kus hetkel olin, oli vampiire ja jutusuminat täis.

Teised minu kambast tulid minu juurde.

"Jõudsid ka kohale." ütles Jenna.

"Mis juhtus? Ja miks uksed suleti?" küsisin. Nii kaua kui mina olen siin olnud, pole kogu Pesa veel täiesti suletud olnud.

"Keegi ei tea." vastas Jenna.

Kuulsime kõlarist mikrofoni häält.

"Vabandage nii ettehoiatamatu segaduse pärast. Kuid meie spioonid on avastanud, et vampiirikütid on leiutanud midagi uut meie tabamiseks. Just hetk tagasi sain teada, et esimene katsetamine toimub nüüd. Üle kogu linna lastakse teatud sagedusel heli, mida samuti kuulevad ainult vampiirid. Kuid see heli on meile talumatu. See tekitab valu ja teeb meid nende jaoks kahjutuks. Sulgesime uksed, sest nii ei pääse heli siia. Pesa seinad on piisavalt tugevad, et seda takistada. Edu neile, kes siia ei jõudnud.

Alates nüüdsest teate, et kui kuulete seda häiret, peate jõudma siia tagasi kolmekümne sekundi jooksul. Siis suletakse uksed. Ja kui te siia ei jõua, soovitan leida koha, kust vampiirikütid teid ei leia."

"Nüüd on jama." kuulsin kedagi kuskil ütlemas.

"Anna, sina olid vampiirikütt. Kas sa teadsid sellest midagi?" küsis Bailey.