Kuidas tappa albatrossi

2. Inetu reklaamposter

Ma kõndisin mööda pimedat tänavat ja hõõrusin oma käsi, et veidikenegi sooja saada. Õues puhus külm tuul ja mul oli seljas vaid õhuke jakk. 

Tänav oli inimestest tühi kõik olid oma kodudes pere juures, sõid koos õhtust. Vihkan neid. Miks on neil selline võimalus ja minul pole. Miks olen mina teistest halvem. Miks pean mina olema siin külmal tänaval ja nemad oma soojas kodus.

Vihast käsi rusikas pigistades nägin oma õnneks saabuvat bussi. Tundus nagu oleks mu külmast kurnatud jäsemed tahtnud õnnest plaksu lüüa. Astusin bussi sisse ning koheselt tervitas mind soe õhk.

Ohkasin kergendatult nähes peaaegu inimtühja bussi ning istusin vabale kohale.

Vaatasin aknast välja, kuid miski segas mind. Suunasin oma pilgu akna nurka. Seal laiutas üks suur inetu reklaamposter. Tule keemilisse puhastusse, peseme esimese jope TASUTA. Turtsatasin vaid selle teksti peale. Kes vastutab sellise koleduse eest? Kollasel taustal punane tekst. Lasteaialaps suudaks ka ilusama töö teha. Kas selline asi tõesti töötab, inimesed lähevad sellise asja peale oma riideid keemilisse puhastusse viima? Mina ei usaldaks kunagi oma riideid selliste amatööride kätte, kes reklaamplakateid ka teha ei oska.

Mõeldes selle tobeda plakati peale tundsin end korraga väga imelikult. Nagu keegi jälgiks mind. Lasin silmadega üle bussi ja jäin pilguga ühe tumeda kogu peale peatuma. Mees mustas jopes, kapuuts peas, seisis küljega minu poole.  Ta vaatas mind korra ja suunas pilgu uuesti maha.

Ükskõik kui väga ma püüdsin mitte välja teha, käis ikka mu kehast läbi külmavärin. Ta vaatas uuesti jäädes nüüd kauemaks vaatama.

Mu süda hakkas aina enam pekslema ja ma üritasin end rahustada, kuid see ei aindanud. Ta jäigi vahtima, ta ei pööranud enam pead ära. Tundsin tema pilku endal ükskõik kuhu ma ei vaadanud.

Ma tundsin kuidas paanika minus võimust võttis. Ma ei osanud enam midagi teha. Jäin tema poole samuti vaatama üritades jälgida ta silmi, kuid ta kapuuts varjas ta nägu. Ta pööras pea ära.

Üritasin rahulikult hingata ja lõpetasin tema põrnitsemise. Hakkasin oma kotis sobrama, et otsida midagi enesekaitseks. Mu kotis polnud midagi peale juukseharja, pastaka ning rahakoti. Kui siit peaks nüüd mingi võitlus tulema, siis olen ma juba ette kaotanud. Kas ma pean tõesti hakkama pastakaga võitlema? 

Pigem kirjutan sellega jumalajätukirja ning süüdistan seda bussifirmat oma surmas. Mul on ükskõik, kuidas nad süüdi on, aga ega vahet polekski kui  ma niikuinii juba surnud olen.

Buss seisatas. Haarasin pastaka pihku ning tõstsin oma pilgu. Tundmatu seisis ühtäkki minust umbes kahe sammu kaugusel ja vaatas mulle otsa. Ehmatus jättis südamelöögi vahele. Ma tundsin nagu ei suudaks enam hingata. Ma ei julgenud ta nägu vaadata. Tõusin kiirelt püsti ja tormasin ukse juurde ning sekundi pärast uksed ka avanesid. Tormasin sealt kohe välja ja jooksin. Lihtsalt jooksin. Julgemata seisma jääda.

Nägin, et võõras ei järgnenud mulle. Tundub, et pastakaga võitlus jääb täna siiski ära.