9.Peatükk

1K 111 0
                                    

Derek viis mu koju, me otsustasime hiljem kokku saada. Loomaaias oli väga lõbus ja mul oli isegi kahju sealt ära tulla, aga Derek pidi Derrickile kooli järgi minema. Neil oli üks auto kahepeale , enamasti sõitis sellega küll Derek, kuna ta oli pool tundi vanem. See oli tegelikult naljakas, kui Derek mulle rääkis, et ta on vanem ja kui ma küsisin kui palju siis ta vastuseks oli. No nii umbes pool tundi. okei , kaksikute puhul on see loogiline, aga see kõlas kuidagi vaimukalt. Üldse ta hakkas mulle iga tunni ja minutiga aina enam meeldima. Ta imearmas naeratus ,pani mind tahtma ta punnis põski pigistada. Naljakas, ma ei julge öelda, et ma olen armunud. See on liiga suure tähendusega sõna. Pigem ma olen märkamatult temaga aega veetes leidnud imelisi külgi. Ta meeldib mulle. Ma kõlan nagu 13.aastane tüdruk , kes ilusat kutti näeb, aga ma ei oska seda teisiti sõnastada. Ta iseloom on armas ja sõbralik ja lihtsalt .. Hea. Ma leian end salamisi võrdlemas teda Ethaniga. Imelik, kui ma olen temaga, on Ethan mu mõtteist pühitud. See tunne on üllatavalt hea. Mis tunne, kas tunda lõpuks seda, et ma olen kellegist lõplikult suutnud lahti lasta või tunne , mida ma Derekiga olles kirjeldada ei suuda. Ma ei teagi. Ma tahaks neid tundepuhanguid segaduse , mis mu peas aset peaks leidma, süüks panna, aga see segadus on samamoodi pühitud, nagu Ethan.

Ma naeratasin ja vaatasin oma toa aknast välja. Midagi head, lõpuks ometi. Vähemalt olen suutnud nüüd ühe peatüki sulgeda ja seejärel põlema panna, et uuega alustada. Või siiski. Carlos. Ma ei kujuta ette mis probleem tal minuga on. Miks ta teeb nii. Kui mul oleks vähegi mõjuvõimu, siis ma sunniks ta vaikima.Kuidas, seda ma ei tea, aga , jah, ma poleks selleks võimeline. Kõik on peale suve muutunud, isegi mina, kes ma olin õrn, tagasihoidlik, elurõõmus tütarlaps, kes tuli Austraaliasse, et kogeda midagi uut ja ilusat. Nüüd on kõik teisiti. Täiesti vastupidine. Millegi uue kogemise asemel sain suurima pettumuse osaliseks, mis mu elus olnud on. Aga ma ei kahetse midagi. Tõsiselt ei kahetse. Kui siis ainult seda pidu, mis nädalavahetusel toimus ja millest ma ka meeleheites ja lootuses pingeid maandada osa võtsin. Mis kurat minust saanud on. Ma ei tarbinud mõne kuu eest alkoholi. Ma ei nutnud jõgesid , idegi kraave mitte. Ma igatsen seda Larat, kes oli hetke üle õnnelik, ega mõelnud tulevikule ja minevikule. Nüüd mulle tundub, nagu ma elakski ainult kartuses tuleviku ja mineviku ees.

Mulle tuli sõnum. Derek. Ta oli koju jõudnud ja kutsus mind enda poole, nagu kokku lepitud. Ma vahetasin kiirelt riided ja hakkasin just väljuma, kui ema hüüe mis peatas. Ma hoidsin hinge kinni ja keerasin ringi. Ema vaatas mind murelikult hoides käsi oma pea viiekuusel kõhukesel .

"Oled sa kombes, kallike?" küsis ta ja kortsutas kulmu.

"Jah, miks sa seda küsid?" Teesklesin imestust.

"Sa ei käinud täna koolis.." ütles ema ja ma hingasin sügavalt

"Ma käisin esimeses tunnis.."nähvasin endalegi ootamatult.

"Mis sinuga juhtunud on, kunagi olid sa usin õpilane ja .."

"Ole vait, ema, Ole vait!" pomisesin ja jooksin toast välja, ema jäi mulle kohkunult järele vaatama.

ma surusin käed tasku ja kõndisin pilk maas Dereki poole. Ma nähvasin oma emale, teismeiga lööb välja. Või tegelikult probleemid kasvavad üle pea. Ma pole kunagi emale nii öelnud. Ma olen tema viimse kui ühe kapriisiga kaasa läinud ja pole sellest suurt numbrit teinud. Ma saan peagi 17, aga ema ei saa sellest ikka aru, et ma pole enam tema väike punupatsidega Larissa.

Ma koputasin õrnalt Dereki uksele. Avama tuli Derrick.

"Tere, mis sa soovid, Mary on oma kodus." ei saanud Derrick aru.

"Tegelikult ta on minu juurde," astus elutoast välja Derek, käed taskus. Ta hammustas huulde ja Derrick naeratas.

"Huvitav huvitav, tule siis edasi." ütles poiss ja tegi ukse rohkem lahti.

Derek tuli minuni ja pani oma käed ümber mu kaela. Ma sättisin kohmetult enda käed ümber ta keha ja kallistasin teda. Ta eemaldus minust ja naeratas.

"Lähme minu tuppa?" küsis Derek ja Derrick vilistas.

"Vennas, pane suu kinni,"pööritas Derek silmi,

"Võime minna küll." kehitasin ma õlgu.

"Väga hea," naeratas ta ja võttis mu üllatuseks mu käe enda omasse.
Ma kortsutasin üllatusest kulmu ja järgnesin talle.

"Mis me teeme?" küsisin, kui olime alla jõudnud ja ma piinlikust tundes trepi ees seisin.

"Teeme väiksed joogid?"  küsis ta.

"Ma ei tea, kui siis üks siider."  kehitasin õlgu ja Derek naeratas.

"Üks siider,"  noogutas ta kaasa ja võttis oma voodi alt purgi ja avaja. Ta tegi mulle joogi lahti ja istus põrandale. Ma tegin sama.

"Mis oleks kui lihtsalt räägiks, ma tahaks küll sinust rohkem teada saada,"  naeratas ta.

"Miks mitte, tahaks ka teada, millega sa enne siia tulekut hakkama said," Derek turtsatas ja see ajas mind naerma.

"Lööme kokku?"  küsis ta ja ma tõstsin oma klaaspudeli.

"Lööme,"  Me lõime klaaspudelid kokku ja naeratasime.

"Sa oled tegelikult päris vahva,"  pomisesin ja vaatasin ta perfektselt puhast nägu.

"Vahva? Hmm, ma vist polegi sellist komplimenti saanud.." 

"Jah?"

"Jah. Muide sa oled ka tore.." 

"Tore libu, eks?"  lõpetasin lause ohates.

"Eiei, mitte seda, sa oled imeline. Sa ei tohi ise nii mõelda ja öelda enda kohta. Sa pole seda väärt"

"Sa ei tea, mida ma väärt olen, eks?"  nähvasin.
"Anna andeks, ma ei tahtnud kuidagi jahm." vabandasin.

"Ma saan aru, ma tean mida see koolikiusaminie tähendab, tean seda omast käest.."  ohkas ta ja mu suu vajus ammuli.

Taeva sinasWhere stories live. Discover now