Confessions of an Underdog

Proloog

„Ma loodan, et mu lugu motiveerib kedagi. Ükskõik, mis suunas... Kasvõi natuke."

***

Kunagi ammu, „iidsetel" aegadel lootsin ma olla edukas. Pürgisin selle poole, et olla tark, ilus, loov. Kõikvõimas.

Tahtsin, et kui ruumi siseneksin, pöörduksid kõigi pead. Soovisin olla üliinimene. Vahel kujutasin isegi oma jumalikus suurusehullustuses ette, et mul on erilised võimed. Et ma tajun inimesi. (Teatud mõttes on see ka tõsi, kuna olen kuradi hea manipuleerija. Olen seda olnud põhimõtteliselt emaüsast väljumisest saati.)

Nüüdseks aga olen aru saanud, et see kõik on vaid üks roosamanna-maiguline unistus minu kaugetes, hallides ajurakkudes. Tegelikkus on palju masendavam – olen fuck-up. Pedantne kontrollifriik, kes millegagi hakkama ei saa. Paadunud alkohoolik (kuid hei, vähemalt vaid e p i s o o d i l i s e l t! Huh-uh?) Olen hoor tähelepanu järele. Totaalne nartsissist, deadbeat, fuckin' psühhopaat. Vahel vaatan kõigile ülevalt alla. Putukad sellised...

Ma olen õel. Olen alati seda olla armastanud, kuigi varem kartsin seda endale tunnistada. Mulle meeldib inimestega manipuleerida ja nagu varem mainitud, oskan seda üpris hästi. Ma tean, kus on inimeste valusad kohad. Midagi minu sees – miski, justkui kuri olend, osa minust – justkui skänneeriks neid kohti inimestes, 24/7. See osa paneb ALATI kõik kõrva taha, ta neelab infot nagu madu oma naiivseid saakloomi (ja seda ülima mõnuga!) ning ootab just sobivat hetke, mil straikida. Seda üht momenti, kus inimene on oma sügavaimas augus ning kasutab seda siis tolle õnnetu vastu. Peaaegu eranditult. Deemon selline. Saatan.

Ma ei hakka üles loetlemagi, kui palju sõprussuhteid selline käitumisviis mulle maksma on läinud. Ma isegi ei mõista, miks ma selline olen. Kas ma olen halb inimene? Või ehk hoopis kontrollib see õel ja kummaline olend mind? Aga miks ma siis seda naudin? Tuhat küsimust.

Kes või mis ma üldse olen?

Hingasin. Külm ja karge talveõhk liikus mööda mu siinuseid edasi, sügavale hingetorusse, täites iga mu kehaõõnsuse ninast kopsudeni. Tundsin hapnikku mööda mu veene edasi liikumas. Koos verega muidugi. Ilusa, purpurpunase verega...

Vahel mõtlesin, miks me üldse hingama peame, milleks on meil küll kopsusid vaja? Misjaoks peab meil olema keha? Kas me ei võiks olla lihtsalt vormitud, ruumitud, ilma mingisuguse kindla olekuta ringi hõljuvad kogud?

Ümbrus tundus sellele mõeldes taas nii ebareaalne. Ohates läitsin ma uue sigareti. Ei saa ju ometi lasta kopsudel end puhastada, eksju?

Tundsin taaskord uut mälestust esile tungimas. Ebameeldiv ja pealetükkiv nagu noo oli, ronis ta mu pähe ja haaras endasse kogu mu keha ja meele...