Lumest tüdruk

Lund sadas, lausa tuiskas. Nähtavus oli kõige rohkem mõned sentimeetrid. Ainult lumi. Ruby oli eksinud, ta oli pea kaotanud. Ta oli teel koju, tantsuõhtult. Ta oli maanteel, teel koju, kui kuulis metsast hääli. Millegi pärast arvas ta, et on hea mõte uurima minna, mis või kes neid hääli tekitas. Nii pea kui ta oli jõudnud veidi sügavamale metsa, hakkas lumi möllama, ning Ruby kaotas oma suuna.

Nüüd oli ta ekselnud juba mitu tundi, lumest kiirgas valgust. Taevas oli pruunikas ja lund sadas ainult juurde. Rubyl oli külm, sest ta õlgu kattis ainult õhuke mantel. Ta kodu ei asunud kultuurimajast eriti kaugel, seega ei pidanud ta paksu mantlit vajalikuks. Ruby vaatas lumiseid oksi ja ta meeleheide suurenes veelgi. Ta tahtis nutta. Ja seda ta tegigi. Ta vajus ühe puu najale istuli ja hakkas nutma, lohutamatult. Ta ei saanud aru kui kaua ta nuttis, aga need tundusid kui tunnid.

Lumi sadas ja sadas. Miski polnud muutunud. Ruby oli hirmul, ning pisaraid tuli ainult juurde. Tal oli külm, iga hetkega ainult rohkem. Iga uus heli mis kostis, pani teda ainult rohkem kerra tõmbuma ja nuuksuma. Ühel hetkel piilus Ruby läbi sõrmede. Ta märkas eemal midagi imeliku. Ta nägi midagi valget, seismas. Kuna tüdruk oli juba kaua metsas viibinud arvas ta, et näeb luulusid, kuid ajas ennast sellegi poolest püsti. Ta astus ettevaatlikult selle moodustise poole. Ta nägi figuuri, see oli tüdruk. Ruby oli imestunud, kuidas saab kesest sügavat metsa olla täiuslik lumefiguur. See nägi välja nagu päris tüdruk kohe.

Ruby astus figuuri juurde. See oli nagu täiesti päris tüdruk, detailideni. Ruby puudutas figuuri põske, see oli külm, oligi arvata. Ruby silmanurkadesse tekkisid uued pisarad. Ta tõmbas sõrmedega silma alt läbi, ning puudutas uuesti figuuri. "Miks sa nutad?" kõlas figuuri suust küsimus. See tarretas Ruby paigale. Kas see kuju rääkis? Pole võimalik!? Kuju pole elus ju. Ent siiski, kuju kallutas pead ja puuris Ruby silmadesse. "M-ma k-kardan," söandas Ruby vastata, ning näpistas end: "S-sa pole ju päris. Mul on külmast luulud." Lumetüdruk raputas pead: "Usu või ära usu, aga ma olen päriselt siin. Käsi südamel." Ruby uskus siiski, et külm oli ta pea segi ajanud. Kuid kuna ta oli juba oma surmaga leppinud, otsustas ta edasi suhelda, et surm nii "valus" ei oleks.

Tuisk oli järgi jäänud, nüüd valgustas poolkuu metsaalust. "Mis su nimi on?" esitas lumetüdruk Rubyle süütu näoga küsimuse. Ruby vaatas veidi õnnetult kuju: " Ruby. Mis su enda nimi on?" Lumeplika kehitas õlgu: "Ei tea, kutsu mind kuidas tahad." Ruby ajas silmad suureks. Kuidas on võimalik, et sul pole nime?! Ta ei arvestanud sellega, et lumeplika polnud ju päris. "Kas oled eksinud?" kõlas plika poolt uus küsimus. See kord Ruby ainult noogutas, ta ei tahtnud rohkem häält kulutada, kuigi see oli juba lootusetult ära. Lumetüdruk noogutas, ning lubas Ruby valges õigele teele juhatada.

Nad istusid langenud puul. Lumest tüdruk kõlgutas jalgu. Ta paistis kuskil seitsme - kaheksane. Nüüd oli aega Rubyl teda lähemalt silmitseda. Ta kandis sellist ametliku moega särki ja natuke üle põlvede ulatuvat seelikut. Särgi peal oli ka jakk. Tüdruku juuksed olid seotud punupatsi. Kõik oli vaikne kui puude kohisemine välja arvata. Rubyle tundus nagu oleksid nad lumetüdrukuga ainsad inimesed maailmas. "Mida tähendab sulle surm?" kõlas mõtlik küsimus lumeplika suust, kelle Ruby oli mõttes Ann-Mary'ks ristinud. "Ühe eluetapi lõppu vist, ma ei tea," kehitas Ruby õlgu. "Ahah, minu jaoks ei ole surma isegi olemas. Lihtsalt kest jääb tühjaks ja vajab maha matmist, et vaim saaks uue kesta," oli Ann-Mary täiesti tõsine.

Ruby värises, hirmust. Ta polnud kunagi varem nii kaua metsas olnud ja veel öösel. Ta kartis, et mõni metsloom saab ta kätte, ning sööb ära. "Ära karda. Hundid ei jahi eriti öösiti ja karud magavad üldse talveund," paitas Ann-Mary oma külma käega Ruby õlga. Ruby võpatas: "K-kust sa teadsid , et ma kardan?" "Lihtsalt teadsin," lausus lumeplika nagu oleks see iseenesest mõistetav, kuid see ajas Ruby veel rohkem ärevile.