Andestust, mu arm [2020]

1

"Adria, Adria! Sa pead meid aitama!" kuulsin kraavi poolt. Midagi oli valesti, väga valesti. Ma kartsin püsti tõusta, kuid mul polnud mingit valikut. Ma olen ju ometi kaine?
Ei ma pole, sain aru kui püsti üritasin tulla. Okei, Adria sa suudad seda. Ajasin end käpukile ja kooserdasin tee poole. Härmatis oli katnud õrnalt kogu maa ja ma tundsin kuidas mu käed iga sammuga aina külmemaks jäid.
Lõpuks ma jõudsin teerajale ja nägin teiste taskulampide valgust. Ma pidin sinna jõudma, aga ma lihtsalt ei jaksanud. Ma lihtsalt andsin alla ja prantsatasin kruusast rajale. Ainus millele ma suutsin mõelda oli magamine, kuid siis mul hakkas aina rohkem seest keerama ja õige varsti ma ropsisin. Ainult vedelik, nagu tavaliselt. Mida muud sealt saakski tulla, kui keegi mõtles, et tühja kõhuga hakkab paremini pähe? Ja kes kulistas seda Aramisi nii palju endale korraga sisse mõeldes, et äkki ei mõju nii väga?
Ma peaks edasi liikuma, tõsiselt peaks. Peaks sooja minema, ennem kui külmun, kuid ma ei suuda, tahan vaid magada. Las ma siis jään siia, võtku mind kasvõi surm.
Ma lihtsalt uinun siia.
"Adria, siin sa oledki!" kuulsin Ranari häält. Ei, see ei saa olla tema. Kuidas ta üldse siia oleks pidanud sattuma?
"Adria, kas sa kuuled? Ma olen Ranar. Sa pead püsti tõusma" ta haaras mu käsivarrest ja hakkas tirima. Ma ei kannatanud seda üldse. Tahtsin ju ainult magada.
"Ma kuulen. Lase mul olla." mühatasin kuidagi vastu, kuid juba tundsin kurgus seda tuttavat maitset.
"Robin on ju kadunud. Me peame ta üles leidma," ütles Ranar kui olin oma oksendamise lõpetanud.
"Taaniel läks teda otsima. Küll ta üles leiab," olin ma kindel, sest ma teadsin kui kergesti Robinile pähe hakkab ja teades teda, ta ei jõudnud kaugemale.
"Tema just kutsuski meid."
"Ei ei ta ei saa olla kusagil kaugel." jäin mina ikka oma arvamusele kindlaks.
"Me oleme kogu ümbruse juba läbi kamminud. Siin ei ole kedagi. Peame edasi liikuma, aga me ju ei saa sind siia jätta." Ranar tiris mu kätt nii tugevasti ja ma lōpuks tōusin istukile, kuid tahtsin kohe tagasi vajuda. Kas ta tōesti arvab, et ma usun, et need kōik teised minust hoolivad? Vaatasin kaugustesse, kus need nii öelda sōbrad oma taskulampidega edasi liikusid. Keegi ei tulnud minu juurde. Mitte keegi peale Ranari.
"Teised said, saad ka sina edasi mindud" nähvasin ja lootsin, et sellega saab kōik läbi.
"Saa aru. Sinu siia jätmine tähendaks surma." jätkas Ranar minu tirimist.
Mis ajast teda huvitab. Tal naisi niigi palju, mis ikka juhtuks kui ta ühe kaotaks?
"Palun tōuse," kuulsin veel teda paaniliselt ütlemas.
Ta pea langes mu ōlale ja ma kuulsin vaikset lōrinat. Kas see poiss hakkaski nüüd minu pärast tōinama? Ei, unusta see Adria, ta lihtsalt kardab, et tunneks end hiljem süüdi. Adria, sa pole eriline, teised on.
"Lihtsalt palun, kui sa ei jaksa edasi liikuda, siis lihtsalt läheme kuhugile. Sa ei saa siia jääda. Sa külmud." anus ta edasi.
Lõpuks kuulsin juba kuidas ta mu kõrva hingas:"Adria, palun. Ma ei taha sind kaotada. Ma armastan sind."
See lause pani mul pisara silmist voolama. Mis ajast suudab Ranar kedagi armastada? Tänasest? Kuid ikkagi olid need sõnad nii armsad ja need panid mu mõtlema, et ma ikka peaksin üritama liikuda, sest tegelikult polnud mul enam nii halb.
Tundsin ta käsi ümber minu ja panin pea ta kaelale. Ta jätkas mulle kõrva sosistamisega:"Adria, ma palun sind." Seekord ma otsustasin isegi vastata:"Ja, kohe," ning tugevdasin oma haaret tema ümber, "kui sul vaid oleks aimugi kui väga sa mulle meeldid. Juba pikemat aega, isegi siis kui ma sind veel päriselt polnud näinudki." rääkisin ma tõsijuttu, kuigi ma arvasin, et poleks pidanud.
"Jah, ka sina meeldisid mulle ja siiani meeldid, nii et palun liigume." ütles ta juba ükskõiksemalt.
Laususin vaid: "Aita mind siis" ja juba ta tõusiski püsti ja ulatas mulle oma käe.
Haarasin sellest ja püsti saades kallistasin teda hästi tugevalt.
"Sa täiesti lõdised," ütles ta vaid mulle.
"Ei ma kõigest õrnalt tuigun," vastasin mina kuidagi, saades ise ka aru kui vähe usutavalt see kõlas.
Juba hetke pärast tundsin kuidas poiss mulle oma jope peale pani. "Palun pane see ilusti selga. Siis hakkab kindlalt soojem."
Ma üritasin hakata kuskilt otsima käist, kuid juba siis ta haaras sellest ja aitas mul jope kuidagi selga ajada.
Siis seisis ta mul ees ja laskus põlvili, justkui paluks naiseks, kuid õnneks või kahjuks pani ta ainult jope luku kinni.
"Liigume nüüd," tõusis Ranar püsti, "aga pane käed ka tasku, need on nagu jäätükid."
"Mulle meeldiksid need sinu kätes rohkem," peale seda lauset tundsin ma ennast väheke süüdlasena. Mu sõber on kadunud ja mina siin lihtsalt flirdin oma crushiga. Tubli töö.
Kuid Ranar ei olnud selle vastugi. "Tegelt vōib-olla ongi parem kui mina isiklikult neid soojendan," haaras ta mu paremast käest oma mōlema käega kinni.
"Sa ei olegi nii täis, kui ennem tundus," lausus ta pika vaikuse peale.
"Vōib-olla ma tahatsin lihtsalt sinna külmuma jääda, et surra?" väitsin, kuigi teadsin, et see pole tōsi. Nii vōi naa ma oleks ennast millalgi püsti ajanud.
"Ära aja lolli juttu," vastas ta selle peale.
Tahtsin juba oma kurba elulugu talle rääkima hakata, kuid ōnneks katkestas mind see, et Ranari telefon hakkas helisema.
"Kas leidsite ta?"
"On temaga kōik korras?"
"Oke siis on kōik hästi."
Kuulsin ma ainult mida Ranar rääkis, kuid juba sellest piisas. Oli aru saada, et kōik on korras.
"Robin oli bussiga koju sōitnud ja alles nüüd helistas tagasi. On mees," selgitas Ranar nüüd mulle.
Ja mina veel mōtlesin, et ma olen üks halb inimene, kes isegi oma sōbrast ei hooli ja parem sebib siin ühte, aga see mōte oli asjatu. Ta lihtsalt läks koju end välja magama.
"Kas sul on nüüd soe," küsis Ranar pöörates oma pea alla poole, et mulle, lühikesele, otsa vaadata.
"Jaa, praegu vōtaks küll veel paar lonksu," olin ma entusiastlik, siiski oli ju kōik korras?
"Nalja teed?" naeris tema ainult mu üle.
Ma tahtsin talle midagi kiirelt vastu öelda, kuid ennem, kui midagi üldse suutsin välja mōelda kohtusid me huuled.
Suudluse käigus liikusid ta käed aina allapoole. Poisid, mōtlesin ma ainult.
Miks nad kōik nii ühesugused on?
......
Tsaukitsau! Ma olen nüüd tagasi ja loodan, et teile hakkab see raamat meeldima. Musid ja kallid teile nunnukesed ja järgmine osa tuleb ka kindlasti varsti❤️