Letters to the lost // eesti keeles \\

K U U S

Täna ilmusin kohale varakult, lootes teenida kuldse tähekese ja vabapääsme. Õnne polnud. Kuid ma leidsin kirja surnuaiatüdrukult.
Osa minust mõtiskleb, kas ma oleksin paremal järjel, kui seda poleks siin minu käes. See on masendav ja intrigeeriv ja hirmutav korraga.
Ma ei tea seda fotot, millest ta räägib. Ma ei teadnud ka esimest, karje ja lillede ja vere ja relvaga. Ma peaaegu ei peagi neid nägema, sest ta sõnad toovad kõik detailid mu silme ette fookusesse. Kuid nüüd, lugedes ta kirjutatud ridu raisakotkast ja väikesest tüdrukust, tahan ma minna ja järgi vaadata.
Külgvärav ragiseb ning ma voldin kirja kokku, et libistada see enda reie alla. Ma eeldan, et see on ema, kuid siis kuulen ma nuusatust, ja tean, et see on Rev. Ta on kõige vastu allergiline, kaasa arvatud enamik inimesi.
"Sa oled hilja väljas," ütlen ma. Suurema tõenäosusega kisuks Rev mu hommikul kell 6 voodist üles kui ilmuks välja kesköö paiku.
"Nad tõid täna pärastlõunal imiku koju. Ta ei jää magama. Ema ütleb, et see on eraldamisjärgne ärevus. Isa ütleb, et ta kohaneb varsti. Ma ütlesin, et pean jalutama minema." Ta pole ärritunud. Ta on sellega harjunud.
Geoff ja Kristin on kasuvanemad. Nad elavad teisel pool plokki, aga nende tagaaed on diagonaalis meie omaga, seega oleme alati saanud vahetu vaate lastele, kes nende majast läbi liiguvad.
Rev oli esimene. Ta ilmus välja kümne aasta eest, kui ta oli seitse ja kondine, ümmarguste prillide ja hingamisraskusi tekitavate allergiatega. Ta riided olid liiga väiksed, käsi lahases ning ta ei rääkinud sõnagi. Geoff ja Kristin on selle planeedi kõige kenamad inimesed - nad on minu vastu kenad ja see juba ütleb midagi - aga Rev jooksis nende juurest siiski ära.
Ma leidsin ta enda garderoobist, rõngasse tõmbunult tagumises nurgas, piiludes mind läbi pulstunud juuste ja pigistades käes vana, kentsakat piiblit.
Mul oli seal kast Legosid, seega ma arvasin, et ta oli seal, et mängida. Nagu lapsed ilmuksid tihti mu garderoobi või midagi. Ma ei tea, mida ma mõtlesin. Ma pressisin ennast sinna koos temaga ja hakkasin ehitama. Tuli välja, et ta kartis Geoffi ja Kristinit, sest nad on mustanahalised. Ta isa oli talle öelnud, et mustanahalised on õelad ja vanapagana poolt saadetud.
Irooniline on see, et Revi isa peksis teda regulaarselt läbi.
Tavaliselt tsiteeris ta seda tehes piiblit.
Geoff ja Kristin adopteerisid Revi viis aastat tagasi. Ta ütleb, et see polnud mingi suur asi, et nad olid nagunii ainukesed lapsevanemad, keda ta juba aastaid teadis, ja et see oli lihtsalt üks paberileht.
Aga see oli suur asi. See lahendas midagi tema sees.
Ta kannab nüüd päevasel ajal kontaktläätsesid, aga ta juuksed on ikka veel pikemapoolsed. Mu õde, Kerry, ütles alati, et ta peidab end selle taha. Kui Rev oli kaheksane, siis rääkis ta Geoffile, et ta ei taha, et keegi enam kunagi saaks talle haiget teha. Kristin registreeris ta järgmisel päeval võitluskunstide trenni. Ta on sellega sammu pidanud, peaaegu ekstreemsuseni. Kui ta prillid ja allergiad ja arglikkus paneksid sind mõtlema luuser, siis sa ei ütleks seda talle näkku. Ta on treenitud nagu MMA võitleja. Lisaks parim sõber kriminaalkaristusega - mina - ja enamus lapsi koolis kõnnivad temast kaarega mööda.
Samuti irooniline, sest Rev on umbes sama agressiivne nagu vana kuldne retriiver.

Ma nihutan end, et talle istumiseks ruumi teha ja ta potsatab maha astmele mu kõrval. 
"Mida sa lugesid?" küsib ta. 
Ta ilmselt nägi mind hoovi teisest otsast. Ma kõhklen enne vastamist.
Ja see on naeruväärne. Ta teab igat mu saladust. Ta vaatas, kuidas mu pere laiali laguneb, seal hulgas ka ema ekslikke katseid tükke tagasi kokku liimida. Ta isegi teab tõde Kerry kohta, ning ma mõtlesin eelmise aasta mais, et võtan selle endaga hauda kaasa.
Ma siiski kõhklen. Ma tunnen, et äkki ma lõhun enesekindlust, kui räägin kellelegi surnuaiatüdrukust.
Mitte, et ma isegi teaksin kes ta on.
Ma pean veel ühe hetke aru. Rev ei ütle midagi.
Lõpuks libistan ma paberilehe enda jala alt välja ja ulatan selle talle.
Ta loeb umbes minuti vaikuses, siis annab selle tagasi. "Kes see tüdruk on?"
"Mul pole õrna aimugi." Ma peatun. "Zoe Rebecca Thorne'i tütar."
"Mida?"
Ma pööran kirja oma käes teistpidi, libistades paberit oma sõrmede vahel. "Ma leidsin eelmisel nädalal hauakivi vastast kirja. Ma lugesin seda. See rääkis..." Ma kõhklen uuesti. Pole vahet, mida Rev teab, elust ja surmast on igatahes lihtsam rääkida anonüümse lugejaga. Ma köhin hääle puhtaks. "See rääkis kellegi ootamatust kaotamisest."
"Ja sa mõtlesid Kerry peale."
Ma noogutan.
Me istume mõni aeg vaikuses, kuulates ööliblikaid lambipirni vastas tantsimas. Kuskil kaugel ärkab ellu sireen. Täpselt sama järsku see kaob.
Rev küsib: "Aga see on teistsugune kiri?"
"Jah. Ma kirjutasin esimesele kirjale vastu."
"Sa kirjutasid vastu?"
"Ma ei arvanud, et see plika seda loeb!"
"Miks sa nii kindel oled, et see on tüdruk?"
Hea küsimus. Ma pole täiesti kindel. Samas aga, tema esimene küsimus oli Kes see tüdruk on? "Miks sina nii kindel oled, et see on tüdruk?"
"Fakt, et sa ei istuks siin ega uneleks kirja üle, mis on poisilt. Lase mul veel korraks vaadata."
Ma lasen. Samal ajal, kui ta loeb, mõtlen ma ta sõnade üle järele. Uneleks? Kas ma unelen? Ma isegi ei tunne seda tüdrukut.
"Mõnikord tunnen end selle tüdrukuna," tsiteerib Rev.
"Just nii."
"See on märkmikupaber," ütleb ta.
"Ma tean." Surnuaed on kohalik. See on mulle pähe turgatanud, et ta võib olla mõni õpilane Hamilton'i Keskkoolist.
"Mees. Ta võib vabalt olla mingi üksteist."
Okei, see pole mulle pähe turgatanud.
Ma kahman tema käest kirja tagasi. "Jää vait. Vahet pole."
Ta nägu muutub tõsisemaks. "Ma lihtsalt mõnitan. Ta ei kõla nagu üksteist." Ta peatub. "Võibolla see kiri oli sulle jäetud."
"Ei, ta oli päris vihane, et ma tagasi kirjutasin."
Ta kogeleb. "Ma ei mõelnudki, et tema selle kirja jättis."
Mul läheb umbes sekund, et tema mõttest aru saada. "Rev, kui sa hakkad mulle moraali lugema, ma lähen tuppa."
"Ma ei loe moraali."
Ei, ta ei loe. Veel.
Tal on ikka veel see vana piibel, mille ma leidsin ta käest mu garderoobis. See oli ta ema oma. Ta on seda umbes kakskümmend korda lugenud. Ta võib usuteaduse vallas väidelda ükskõik kellega, kes huvi tunneb - ja mina ei kuulu sinna nimekirja. Geoff ja Kristin võtsid ta alati kirikusse, aga ta ütles, et talle ei meeldi kellegi teise tõlgenduse järgi elada.
Mida ta ei öelnud, oli see, et laval seisvale mehele alt üles vaatamine meenutas talle liiga palju ta isa.
Rev ei jaluta ringi tsiteerides värsse piiblist ega midagi - enamasti - aga ta usk on raudkindel. Ma kunagi küsisin temalt, kuidas ta saab uskuda ilmutuslikku Jumalat, kui ta vaevu kannatas välja elamise oma isaga.
Ta vaatas mind ja ütles: "Sest ma kannatasin selle välja."
Ning siin ei saa vaielda.

Nüüd ma soovin, et ei oleks talle kirjadest rääkinud. Mul ei ole vaja usulist analüüsi.
"Ära kutsu seda siis Jumalaks," lausub ta. "Kutsu seda saatuseks. Kas sa ei arva, et on huvitav, et kõigist inimestest, kes oleksid võinud selle kirja leida, leidsid selle sina?"
See on üks neist asjadest, mida ma armastan Revi juures kõige enam. Ta ei suru kunagi midagi ega kedagi. Ma noogutan.
"Kas sa tahad tagasi kirjutada?"
"Ma ei tea."
"Valetaja."
Tal on õigus. Ma tahan tagasi kirjutada.
Tegelikult ma juba plaanin, mida öelda.