Ütlemata sõnad

22. Osa

Ma olin hetkega kaine ja lükkasin Brandoni endast eemale. Kelleks ta end peab?

"Mida sa endale lubad, ah?"

Vastamise asemel keeras Brandon end kannapealt ümber ja läinud ta oligi, rohkem ma teda sel õhtul ei kohtanud.

Seisin minut aega kohapeal enne kui suundusin sôprade laua juurde.

"Kus olid?" päris Stev kohe kui nende juurde jõudsin.

"Tantsisin"

"Tule lähme hingame värsket õhku," kutsus poiss mind endaga kaasa ja võttis käest kinni.

Sõbrad ütlesid selle peale "uu" Ning nägin Patrit musitamist jäljendamas. Lapsik

Uksest välja astudes tundsin külma tuult näkku puhumas ja väristasin õlgu. Stev pani oma mantli mu õlule ning ma naeratasin talle tänulikult.

"Mis värk sul su autojuhiga on?"

Ma tundsin kuidas mul sülg kurku kinni jäi. Kas ta nägi??

"Mida sa silmas pead?"

"Ma nägin," Stev suunas oma pilgu minule ning ta silmist kumas kurbus.

"Oh"

"Miks?"

"Mis miks?"

"Miks sa seda tegid?"

"Mida mina tegin, tema tegi."

"Sina lasid sel juhtuda, ma arvasin, et meeldin sulle."

"Sa ma oh meeldidki vist, ma olen segaduses, ma Ei tea enam, ma Ei oska midagi öelda."

"Näha on," naeris Stevi kuigi tema hääles kõlas kurbus.

"Anna andeks"

"Ära vabanda," Stevi sirutas oma käed välja ja me tegime kalli. See oli selline soe ja sõbralik.

"Lähme tagasi sisse?"

Pomisesin jaatava vastuse kuigi oleksin meelsamini  edasi kallistanud.

-

Ärkasin kohutava peavaluga ja nagu tavaks saanud on siis kellegi teise voodis, õnneks seekord Patri omas.

Korjasin vaikselt oma asjad kokku ja hiilisin alla, kuid suutsin Patri emale siiski vahele jääda.

"Tere proua," naeratasin sõbralikult naisele.

"Oh pole ma mingi proua su jaoks, Patricia magab alles?"

"Jah"

"Ja kuhu sa kiirustad marss pannkooke sööma."

Üritasin peas kiiresti valet mõelda, et ma jumala eest Ei peaks siia jääma ja saaksin oma koju minna.

"Ma kahjuks Ei saa, isa juba ootab mind, aitäh pakkumast."

"Oh okei, ilusat päeva sulle kullake."

"Ilusat päeva teilegi," ütlesin ja lahkusin majast.  Õues säras päike ja taevas oli läbipaistev, tõotab tulla ilus päev.

Koju jõudes pidin esimese asjana Peki pinisevat häält kuulma, oligi kuidagi kaua rahu olnud temast.

"Wow kes koju on jõudnud, nii hea meel ikka."

"Iroonia," sõnasin ja kortsutasin kulmu.

"Hah ilmselgelt minu arvates võiksid sa põrgus ka põleda ja ma Ei valaks ühtegi pisarat sinu auks."

"Kuidas mu isa sind välja kannatab? Madu selline."

"Vähemalt ma pole sina, keegi Ei tahtnud sind siia, aga sa tulid minu kohta üle vōtma."