Adelia Brighton elab oma isaga imeilusas Aislinnia kuningriigis. Pealtnäha on ta täiesti tavaline külatüdruk, kellel on oma unistused külastada kunagi suurt ja uhket lossi, tutvuda kuningliku eluga ning kohtuda kuninganna ja tema poja endaga.
Tüdruk...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Jahe kevadtuul puhus õrnalt aknapraost sisse, pannes küünla laua peal värisema. Istusin mugaval tugitoolil kamina ees ning vaatasin sooja ja mõnusat tuld, mis mulle hubase tunde tekitas.
Ootasin koju oma isa, kes oli just tulemas töölt. Ta oli abiks ühele oma sõbrale, kes pidas külas väikest, kuid üsna jõukat riidepoodi. Rikkaks see töö meid ei teinud, kuid meil jätkus raha oluliseks.
Vanaaegne ja veidi paremaid päevi näinud käokell seinal näitas, et isa on iga hetk kohal. Olin talle ettevalmistanud tagasihoidliku õhtusöögi, et teda veidikenegi rõõmustada. Vaene mees ei jõua tööpäevadel eriti miskit süüa. Korrastasin laua peal laudlina ning valasin isa jaoks klaasi mahla.
Õigepea avaneski välisuks ning isa sisenes majja, tuues tuppa veel rohkem jahedat tuult, mis nüüd ka kaminatule õrnalt värisema puhus.
Jooksin isale rõõmsalt vastu ning nägin tema kurnatud nägu mulle naeratamas, üritades varjata oma väsimust.
"Isa! Vaata! Tegin sulle õhtusöögi!" hüüdsin ma uhkelt kui ta saapad jalast võttis ja mantli nagisse riputas.
Isa heitis mulle sõbraliku pilgu ning istus söögilaua taha, vanale ja logisevale toolile ning naeratas taas oma väsinud naeratust: "Oh, poleks tõesti vaja olnud vaeva näha, aga suur tänu! Ega ma pole täna eriti midagi hamba alla saanud."
Ta võttis taldriku kõrvalt hõbedase kahvli ning hakkas sööma. Samal ajal panin mina aga kaminasse juurde puid ja süütasin söögilaual põlemise lõpetanud küünla, millest tuul oli jagu saanud. Istusin siis tagasi tugitoolile ning paar minutit olime me täielikus vaikuses, vaid kahvel kriipis taldrikut.
Ühel hetkel jäi meie vahel eriti vaikseks ning veidi ebameeldiva heliga kriipimine lõppes. Isa ohkas sügavalt ning lausus vaiksel ja rahulikul toonil: "Adelia, me peaksime rääkima."
Vaatasin isa suure segadusega ning liikusin tugitoolilt teise logiseva tooli juurde istuma, mis oli tema kõrval. Ta pani kahvli käest ja vaatas mind tõsise pilguga. Vaid hetk tagasi tundus ta täiesti rõõmus ja ma ei osanud arvatagi, et tal millestki niivõrd tõsisest hiljem rääkida on. Minu peas käis läbi kõik mida viimasel ajal teinud olin ning üritasin leida midagi, mida olin valesti teinud, kuid midagi ei tulnud pähe. Oma aruga olen ma viimasel ajal täiesti hästi käitunud.
Ta katkestas kõik minu mõtted: "Ei-ei, ära muretse! Sina pole midagi valesti teinud," ta tundis mind ikka väga hästi.
Isa ei lausunud tükk aega midagi. Meie vahel oli piinlik vaikus, sest kumbki ei julgenud midagi öelda. Ta vaatas murelikult oma pooltühja taldrikut, üritades suhu saada mingeidki sõnu ning mina jälgisin teda ja ootasin kannatlikult, üritades samal ajal mõelda millest tal küll rääkida on, et ta seda kuidagi alustada ei oska. Tavaliselt suudab ta küll kõik väga kiiresti välja öelda ning see situatsioon siin oli tema puhul lausa uskumatu.
Ta hingas sügavalt sisse ning lõpuks alustas, käed veidi värisemas: "Adelia, sul on õige aeg teada. See on meile mõlemale suur elumuutus."
Tundsin kuidas minu süda kaks korda kiiremini lööma hakkas. Nägin isa silmades hirmu öelda välja seda, mida ta välja öelda tahtis.
