Alanud muutused

2

Terve möödunud päev kulus meil isaga asjade pakkimisele, vaidlemisele ja arutamisele, mida kõike võib meil vaja minna. Talle oli öeldud, et kaasa polnud vaja midagi võtta, sest kõik oluline oli seal olemas ning otseloomulikult ei tohtinud tulevased kuningas ja printsess kanda kõige lihtsamaid ja tavalisemaid külariideid, mida leida annab.

Pealegi oli isa teatanud, et meie asemel on siia kolimas üks noor pere, kelle jaoks pidime me alles hoidma kõik siin majas. Isa otsustas seda aga ignoreerida ning pakkis meie kohvrid täis igasuguseid asju, mida meil muidugi vaja ei läinud, kuid pidid olema talle mingit moodi olulised või milleta ta lihtsalt ei suutnud elada. Ja kui tema hiiglaslik kohver enam midagi lisada ei kannatanud, oli ka minu kohver enamasti täis midagi, mida meil kummalgi absoluutselt vaja ei läinud.

Terve päev oli mu süda eriti kiiresti peksnud. Ma arvan, et see juhtuks igaühel, kes saaks teada, et temast saab kuningriigi printsess ja tema elu muutub täielikult. Hakkan juba ehk uskumagi, et mu elu on hoopis päriselu muinasjutt.

Öösel ei tulnud mul muidugi põrmugi und. Muudkui mõtlesin oma elu üle ja imestasin enamuse ajast, kuidas just minu pere kuninglikku elu tunda saab. Milline elu on printsessil? Kas ma saan hakkama? Miks just mina? Kõik need ja veel mõned küsimused ei andnud mulle hetkekski rahu. Lisaks sellele oli mul keeruline magama jääda ka seepärast, et mu tuba oli kõhe ja põhimõtteliselt tühi, ainult voodi vedeles ühes toanurgas, iidvana kiikhobu teises ja suur riidekapp laiutas ukse kõrval. Kuid lõpuks sai uni minust võitu ja puhkasin ennast piisavalt pikalt välja. Ikkagi viimane öö siin.

Hommikul ärgates ei olnud mul akna ees mingeid kardinaid, mida päikese tuppa saamiseks eest tõmmata ning just ere päike mu näol äratas mu üles. Olin kõik oma riided pakkinud juba kohvrisse ning pidin sealt midagi selga otsima. Kuna tegu oli ikkagi ühe tähtsa päevaga, pidin leidma endale selga midagi võimalikult viisakat ja kuninglike isiksuste jaoks sobivat. Leidsin endale ühe beeži kleidi ja helepruuni kampsuni. See ei olnud minu kõige õnnestunum valik, aga mulle tundus sobivat. Käisin pesemas, tegin endale kiiresti pähe kaks punupatsi ning panin selga oma väljavalitud riided.

Kööki jõudes ootas isa mind juba närviliselt edasi-tagasi kõndides ning käsi hõõrudes. Ka tema oli tänase päeva puhul üritanud veidi pidulikum välja näha. Ta kandis selleks puhuks oma kõige lemmikumat pintsakut ning oli oma juuksed eriti uhkesse soengusse kamminud. Vähemalt ta üritas seda, ega see midagi väga uhket välja küll ei näinud.

"Näe, oledki üleval!" rõõmustas ta mind nähes. Hommikusöök oli laual juba valmis ning kaminas põles tuli. Tervitasin teda ning istusime mõlemad laua taha.

"Ma ei hakanud täna suurt hommikusööki tegema. Lossis on täna meie puhuks suur pidusöök," ütles isa klaasidesse mahla valades.

"Kas külarahvas üldse teab, et me lossi kolime?" küsisin mina.

"Kuninganna lasi käsutäitjatel kõigile kutsed saata. Kõik tahavad meie vastuvõttu näha," uhkustas ta.

Mõnda aega sõime me rahulikult isa tehtud võileibu ja jõime mahla. Tavaliselt arutame me hommikusöögilauas oma päevaplaanidest ning kõigest, mis pähe tuleb, kuid seekord olime me haudvaikuses. Me mõlemad olime närvis, elevil, hirmul, meie sees oli palju emotsioone.

"Isa? Kuna kuninganna kutsus meid lossi elama, siis kas te... olete... tead küll," proovisin ma viisakalt uurida.

"Ei, seda nüüd küll mitte. Ta leinab veel oma kadunud abikaasat ja kindlasti ei soovi praegu kedagi uut. Selle tõttu, et olime kunagi väga head sõbrad, tahab ta meie elu paremaks teha ning kutsuda meid osaks kuninglikus elus," seletas isa.

"Aga mis sinu töökohast saab?"

"Mulle öeldi, et pole mõtet jätkata. Ja ma arvan, et kuningal ei lubata niikuinii tavalise külainimese tööd teha.

Peale hommikusöögi lõpetamist surusin oma kohvrisse veel mõned viimased asjad ning isa pesi nõusid, et need muidugi kaasa vedada.

Jõudsin veel käokellalt näha kellaaega, enne kui isa selle seinalt võttis ja ettevaatlikult oma kohvrisse pakkis. Poole tunni pärast tullakse meile järgi.

"Mida sa selle käokellaga seal teed?" pärisin ma naerdes.

"No kuule, see on minu vanaema pärandus ja tähendab mulle palju. Ega me seda siia teistele inimestele vahtimiseks jätta ei saa!" torises ta.

Pööritan naeratades silmi ning üritan oma väikesesse riidekotti mahutada veel mõned mõttetud esemed, mida isa tahab kaasa tirida. Tema niikuinii suurde kohvrisse ei mahu enam mitte kui midagi. Õnneks on maja enamusest tühi ning midagi lihtsalt pole enam kaasa võtta. Isa oli nõus loobuma ainult potitaimedest, sest neid polnud meil kuhugi panna.

Kõlas koputus. Uued omanikud olid kohal. Avasin neile ukse ning kolm last tuiskasid sisse, nende vanemad rahulikult järel. Uskumatu, et maja kus olen üles kasvanud ja terve elu elanud, lihtsalt kellelegi teisele ära antakse ja meie ei tea kuhu kolima peame. Perekonna esimene pilk ei öelnud küll, et nad vaatepildiga rahul on. Ilmselt selle tõttu, et neile lubati kõike vajalikku täis maja. Köögikappidest vaatas vastu aga tühjus, vannitoas polnud pesuvahenditest haisugi ning vaibad, seinakaunistused ja voodipesud olid ammu meie kohvrites ja kottides. Isa muidugi kukkus luuletama, et meie ei ole just rikkad inimesed ning kõik meie oluline lõppes otsa või lihtsalt läks katki.

Mina pidin neile kolmele lapsele näitama oma tuba, mida nad jagama hakkasid ning isa näitas kõike muud. Tundus, et perekond jäi lõpuks rahule ning isa andis neile meie võtmed. Tegu oli väga lahke perega ning nad lubasid meil niikaua veel majas olla, kuni meile järele tullakse. Nägin välja nagu kuutõbine, sest terve see ülejäänud aeg käisin kõikides tubades ringi nagu oleksin täiesti segaduses sellest, kus ma olen. Püüdsin veel viimast korda imetleda seda kõike, mis on minuga koos üles kasvanud. Need lapsed kutsusid mind isegi mõnikord külla, sest tundusin nende jaoks olevat perfektne mängukaaslane. Selle plaaniga nõustusid ka vanemad, kes meid mõnikord õhtusöögile kutsuda lubasid. Ei tea ainult, kas kuningliku pere liikmeid lubatakse tavalistele külainimestele külla...

Olin juba täiesti unustanud, et mõne hetke pärast me siit ametlikult lahkume, sest tundus, nagu ma oleksin osa sellest perekonnast. Isa jutustas koos noorpaariga elutoas ning mina mängisin koos lastega, kes muudkui minu toa ajaloo kohta pärisid.

Järsku kõlasid väljast pasunad ning aknast oli näha, kuidas tõld, mille ees olid kaks hobust, meie maja ette jõudis. Perekond tänas meid uue kodu eest ning meie hoidsime vaid pisaraid tagasi.

Astusime välisuksest välja ning me mõlemad heitsime oma kodule veel viimase pilgu. Üks pikka kasvu noormees astus tõllast välja, heitis veidi halvustava pilgu meie riietele ning juhatas meid tõlda. Isa naeratas mulle julgustavalt ning andis vihje, et mina esimesena tõlda astuksin. Siis jõudis sinna ka isa ning viimaks ka too noormees.. Ta andis noogutusega märku mehele, kes hobuseid juhtis, et võib alustada ning tõld hakkaski liikuma. Noorpaar lehvitas meile järele ning nende lapsed jooksid tõllale järgi niikaua, kui jaksasid. See kõik ongi lõpuks käes ja ma ei suuda seda siiamaani uskuda. Alanud on suured muutused.

***

Teine peatükk! Sellega läks küll aega, aga loodan, et olete lõpptulemusega rahul! Ja ma luban, et õige varsti võib raamat juba natuke põnevamaks minna...

Tagasiside on oodatud ja kui kellelgi on mõni mõte, mis võiks edasi juhtuda, siis kirjutage aga kommentaaridesse!