See on väga imelik, aga minu jaoks on pastakad verega seotud. Pikk jutt lühidalt: ma ei kannata eriti verd.
Olin algklassides kui mõtlesin miks lämbuva inimese abistamise juhend minus rõvedust tekitas. Alles 7. klassis sain aru, et see on verega seotud. Kui midagi on rõve, tuleb veri meelde. Alguses oli kõik mõtte põhine aga hiljem muutus see tundeks. Tundeks, mida ma kunagi uuesti tunda ei taha. Üldjuhul on torkiv tunne sõrmedes ja peopesades. Aga kui asi hullemaks läheb valutab terve keha, kohati kangestun isegi.
Nüüd olen hädas. Mul on klassikaaslased, kellel on vaja pastakaga randmetele kirjutada (üli rõve tegevus minu arust). Kui näen, et keegi teeb seda siis mõtlen üle. "Mis siis kui pastaka ots tõmbab tindise haava mööda rannet? Mis siis kui keegi endalt elu võtab sellega, torkab silma ja jääb pimedaks? Või vigastab ta kedagi teist?" Absurdsed mõtted, eks.
Selliseid hetki tekib palju ning neist lahti saamine keeruline.
