Savanna (Eesti keeles)

22. peatükk

Shane on savannalane. Ma teadsin seda. Kui ta teab kehast lahkumisest, siis ta ju peab olema üks neist. Aga see pole praegu minu suurim mure. Küsimused käisid minu peast läbi kiiresti. Mida ta minuga nüüd teeb? Jään ma ellu? Kas ta teab, et see olen mina? Saab ta mu mõtteid lugeda? Oh ei.. ei, ei, ei... Palun ära tapa mind, palun ära tapa mind...

Olin täielikus paanikas, ning ainus mida ma teha sain, oli võimalikult väikseks tõmbuda. Kuid sellest tõenäoliselt kasu ei ole. Shane silmitses mind ikka huvitatud pilgul. Minul polnudki muud võimalust kui vastu vahtida. Hakkasin mõtlema, millest nad võisid rääkida Kealaniga seal poe ees. Kellegi maha löömisest? Olen ma praegu mõrvari pihus? Vähemalt ei paistnud Shane'i pilk ega olek eriti ohtlikud. Ausalt öeldes paistis ta üpriski leebe. Mõnes mõttes oli see aga just rohkem hirmutavam. Mõrvar, kes ei tunne mingeid emotsioone. Ma olen surnud.

"Vaatame siis kes sa selline oled," ütles Shane mõtlikult ja enne kui ma õieti reageeridagi jõudsin, pigistas ta oma pihud veidi kokku, surudes oma sõrmed minu väikese olemuse sisse. Saaksin ma häält teha, siis ma praegu karjuksin. Minu väike kogu siples nagu kuivale jäänud kala, kuid lahti ma ennast ei saanud. See ei olnud valus, kuid üks kõige vastikum tunne, mida üldse kunagi kogenud olen. Ja ühel hetkel taipasin: ta loeb mu mõtteid.

Vaatamata vastikule ebamugavustundele püüdsin oma mõtted täiesti tühjana hoida. See ei olnud aga sugugi lihtne. Tundsin tugevat survet enda mõtetes. Oma kehas ütleksin selle kohta ka peavalu, kuid mul ei ole hetkel pead. Teadsin, et ma ei suuda vastu võidelda. Tulgu mis tuleb, ma kannatan selle ära. Kuigi ma pole valmis.

Ei läinud kaua, kuni Shane'i näole ilmus üllatus. "Selina?" küsis ta kõhklevalt. Ta eemaldas kiiresti oma sõrmed minu olemusest ja andis mulle veidi ruumi, kuid lahti ta mind ei lasknud. Mul võttis hetke, et toibuda. Siis tõmbusin nii taha nurka kui võimalik, Shane'ist eemale, kui nii saab öelda. Mul turgatas äkki pähe ka üks mõte. Võibolla on Shane hüään? Ta vaid mängis, kui mind aitas.

"Mind huvitaks väga, mida sa praegu siin teed," lausus ta, kõlades nüüd juba tõsisemalt. "Kas keegi saatis su? Proovi vastata värvidega, must on eitav."

Viivitasin hetkeks, enne kui end kokku võtsin ning vaikselt tumedamaks proovisin tõmbuda. Aga mind jäi huvitama, kes mind saatma oleks pidanud.

"Tulid siis omast peast?"

Tõmbusin tagasihoidlikult valgemaks. Panin tähele, et tema viimast küsimust saab irooniliselt võtta ka kahemõttelisena. Proovisin selle aga unustada. Praegu pole selleks aega.

"Ah nii. Aga on seal siis ka kindel põhjus, miks sa tulid?"

Viivitasin seekord pikemalt, enne kui oma värvilt tumedamaks tõmbusin. Ma pole kindel, kui usutavalt see paistma jäi.

Shane aga ei ilmutanud ühtki märki, mis ütleksid et ta mind ei usu. Aga vastupidisest ta samuti mulle väga aimu ei andnud. "Luurad sa esimest korda kellegi järel?" küsis ta hoopiski.

Läksin uuesti valge poole.

"Sel juhul soovitaksin sul hoiduda neist, kellest sa piisavalt ei tea. Praegu sul veel vedas."

Ta eemaldas oma käed nagu muuseas, jättes mind õhku rippuma, minnes ise siis tagasi laua juurde, kus ta ka enne luges. Jäin hetkeks segaduses mõtlema, kas ta end unustas ja kogemata minust lahti lasi. Ta võttis laua taga istet, suunates pilgu alles siis tagasi minule.

"Kui sa mind ei usaldanud, oleksid võinud lihtsalt proovida eemale hoida. Ma oleksin vihjele pihta saanud, sina pole esimene. Luuramine poleks siin kohal arukaim lahendus."

Ta siis lasi mind teadlikult lahti? Ta ei tee mulle haiget? See oli tohutu kergendus. Aga mida ta oli mõelnud selle all, et ma pole esimene?

Shane vaatas mõneks hetkeks veel minu poole ja kergitas siis kulmu. "Oli seal veel midagi mida sa tahtsid? Tavaliselt jäetakse luuramine pooleli, kui sind avastatud on."