Savanna (Eesti keeles)

29. peatükk

Kui Jake oli mind oma autoga koju viinud, sõitis ta ise minema, jättes mind koju igavlema. Ma tõesti ei tea, kuidas ma varem sellega nii harjunud olin. Nüüd aga, ilma Jake'ita ei tundunud siin olemisel mõtet. Võibolla see käibki armastusega kaasas, mina ei tea.

Kuskil seitsme ajal õhtul kostusid minu rõdu uksel õrnad koputused. Sel korral hüppasin kohe voodilt maha ning hetkega seisin juba klaasist ukse ees. Lükkasin kardina kõrvale, nähes toast tuleva valguse käes Jake'i seismas minu rõdul. Naeratus libises minu suule, kui ma ukse avasin, et ta sisse lasta.

Jake põimis oma käed koheselt ümber minu piha. "Mille üle sina nii väga rõõmustad?" küsis ta vaikselt, vaadates naeratusega alla minu poole.

Ma turtsatasin. "Hetk tagasi hakkasin juba arvama, et pean veetma selle õhtu koos emaga telekast lääget armastusfilmi vaadates."

Jake naeris minu sõnade peale, silitas siis sõrmedega õrnalt üle minu põse, enne kui sinna pehme suudluse asetas. "Olgu siis. Tundub et sellest oled nüüd pääsenud."

Ma ei suutnud itsitust tagasi hoida, kui ta ootamatult mind maast lahti tõstis ja õhus kergelt keerutas, nagu ei kaaluks ma midagi, ning siis meil koos minu voodile langeda lasi.

"Shh," sosistas ta, kui lamasime mõlemad külili, meie näod vastamisi. "Sinu ema peaaegu kuulis seda."

Naeratus ikka minu huultel, põimisin oma käed ümber tema kaela. Tõmbasin end talle lähemale, kuni tundsin tema huuli enda omade vastas. Järgnev hetk kestis kaua. Isegi kui vaid paar sekundit, siis minu jaoks olid need kui tunnid. Hiljem leidsin oma pea puhkamas tema rinnal, Jake'i sõrmed silumas minu tuhmpruune juukseid.

"See on siis parem kui lääge armastusfilm?" küsis ta lõbustatud toonil.

"Kindlasti," sosistasin, sulgedes silmad, nautides tema lähedust peale seda lõpmatult paistnud igavlemist.

"Jake?" küsisin natukese aja pärast, minu silmad siiani suletud.

"Jah?"

"Mida sa teed, kui sa minuga ei ole? Niisama küsin."

Jake esialgu vaikis. Tema käsi vaid liikus ühtlases rütmis, siludes ikka veel minu juukseid. "Püüan tegeleda hüääni probleemiga." Tema käsi jäi seisma, vajudes seejärel tema küljele. "Ma ei tahaks väga, et see teema segaks meid ka praegu."

Pöörasin end piisavalt et talle silma vaadata. Enne kui ma aga vastata jõudsin, käis vali kõlksatus rõdul. Võpatasin ning vaatasin kohe klaasist ukse poole, ent tänu vaid vaevu läbipaistvale kardinale ei näinud ma seal muud kui tumedat ukseruutu.

Jake tõmbus hääle peale esialgu pingule, ent rahunes siis kohe ja ohkas. "Tundub, et me siiski ei saa sellest teemast veel lahti," pomises ta end püsti ajades, minnes seejärel rõdu ukse poole.

"Kes see on?" küsisin, kui ta ust avama asus. Minu küsimusele andis vastuse aga selg ees tuppa komberdav kogu, kellel õnnestus oma tasakaal säilitada alles poole toa peal. Ta vaatas tagasi lahtise ukse poole, suule vägisi tekkimas muie.

Dace'i järel astus sisse Codie, kes ei suutnud naeru tagasi hoida.

"Ma ütlesin ära toetu sinna," ütles ta oma venna juurde minnes.

"Kust mina pidin teadma. See uks ei erine sellest aknast ju üldse."

Codie aga irvitas edasi, kumbki justkui ei pannud tähele, et ka meie siin oleme. Hetkeks jäin mõtlema, kuidas nad küll siia oskasid tulla. Aga siis mulle meenus, et olin asukoha neile ise öelnud.

Jake lõi rõdu ukse piisavalt valjusti kinni, et kahe poisi tähelepanu saada. Ma loodan, et ema seda kõike ei kuulnud.

"Oletan, et sel on ka põhjus, et te siin olete," ütles Jake, kui mõlemad tema poole vaatasid.