Võõral Planeedil

2

Enne

"Marleen, hallo kas sa kuuled mind!?"
Kellegi hääl kutsus mind reaalsusesse tagasi. Pöörasin näo aknast eemale, et vaadata otsa tüdrukule, kes minuga rääkis. Vici. Muidugi kes siis veel minuga keset tundi räägiks.
Vaatasin sügavalt ta hallidesse silmadesse ja mõtlesin kuidas mul on ikka vedanud.
Victooria on just selline tüdruk keda kõik poisid endale tahaks. Ta on ilus,pikk ja sale. Rääkimata ta huumorisoonest. Ta lihtsalt oskab inimesi naerma ajada. See on vist mingi eriline anne. Kuid ta ei huvitu eriti poistest. Nad küll üritavad kuid Vici ei tee neist välja. See vist meeldib mulle ta juures kõige rohkem. Ta teab, et pole mõtet mingite lapsikute poiste pärast hulluks minna. Olen alati mõelnud sellepeale, et kui kunagi keegi ta südame röövib jätab ta mu üksinda. Ta on küll öelnud, et seda ei juhtu kunagi, ta jääb kasvõi igavesti vallaliseks aga ma tean, et see päris nii ei jää.

Mulle meeldib alati selle peale mõelda kuidas me sõpradeks saime.
Kui ma 4 aastaselt esimest korda lasteaeda läksin ei oldud mu vastu seal just päris sõbralikud. Õigemini kui seda nüüd nii võtta siis mind lausa kiusati. Koju minnes ma alati nutsin ja ema muretses mu pärast kohutavalt, ta isegi rääkis kasvatajaga kuid sellel polnud mõtet. Ühel päeval kui ma pidin lasteaeda minema palusin emal mind koju jätta. Õhtul koputati uksele. Seal oli Victooria oma emaga. Victooria oli muretsema hakanud kui ma lasteaeda ei tulnud ja tahtis teada kas minuga on kõik korras.
Ma ei olnud temaga enne mitte kunagi rääkinud aga pärast seda õhtut olime me lahutamatud. Meil tekkis mingi maagiline side. Ma arvan, et seda võib nimetada hingesugulase leidmiseks.

Ja nüüd 12 aastat hiljem, põhikooli lõpus tahab elu meid lahku ajada.

"Kas üldse kuulad mind?" Küsis Vici mulle murelikult otsa vaadates.
"Ja jamh muidugi" vastasin tundes end süüdi, et ei kuulanud mida ta rääkis.
"Muidugi ja mina olen Inglismaa kuninganna. Su sisemonoloogid panevad mind juba muretsema. Sa nagu oleksid kusagil kaugel ja ma pean su siia tagasi tirima. Järgmine kord lihtsalt kuula mind. Eks? See on nii väsitav kui pead midagi mitu korda järjest kordama." Seda öeldes oli tal surmtõsine nägu peas mis muutus kiiresti naeruks.
Pööritasin silmi ja hakkasin ise ka naerma.
"Kust sa üldse võtad et ma sisemonoloogi pidasin?"
"Lihtne. Ma tean sind."
Muigasin, ta tõesti teadis mind.
Vaatasime üksteisele otsa ja hakkasime mõlemad naerma.
Tol hetkel keeras terve klass meie poole ja hakkasime veel kõvemini naerma.
Õpetaja Tuvi kuri pilk peatus meil ja me ei suutnud lihtsalt lõpetada.
"Kas tahate klassiga jagada miks te naerate?" Küsis Tuvi meilt.
"Ei, palun vabandust." Vastasin punastades ja itsitust kinni hoides.

Terve ülejäänud tunni pidime vaikselt istuma, sest me ei tahtnud klassist välja lennata, mida ei juhtu just kuigi harva.