3

120 9 2
                                    

Nüüd

Mälestused hakkasid hajuma ja ma tundsin teki mõnusat soojust.
Ma ei tahtnud veel silmi avada.
"Natuke veel" mõtlesin ja vajutasin pea sügavalt patja.
Pärast mõnda minutit üritades magama jääda meenus mulle mis juhtus. Tegin silmad kiiresti lahti.
Lamasin haiglavoodis. Tõusin istukile ja uurisin ümbrust. Minsust vasakul ja paremal oli veel teisigi haiglavoodeid aga need olid kõik tühjad. Paar meetrit minust eespool olid vist aknad mida katsid pikad kardinad. Kardinad ulatusid ühest koridori otsast teiseni ja need olid nii pikad et katsid aknad täielikult.
Kummaline. Kõik oli nii vaikne.
"Mis toimub?" Hakkasin kiiremini hingama. Tahtsin püsti tõusta kuid avastasin, et midagi hoiab mind kinni. Ma olin käeraudadega ühendatud voodi raami külge.
"Kurat!" sosistasin. Käerauad olid musta värvi mille peal vilkusid sinised täpid.
"Selliseid näen ma küll esimest korda" ütlesin valjult olles segaduses. Õnneks olid need ainult mu parema käe küljes ja ma üritasin vasku käega neid lahti. Tulutult. Vihast ja pettumusest lõin käerauad pikki voodi raami. Järsku tundisn elektri särakaid mööda oma keha läbimas. Karjusin. Need kestsid paar sekundit ja siis lõppesid. Kuid mitte kauaks.
Tundsin uusi sähvatusi mis olid tugevamad kui eelmised. Need kestsid ka kauem. Karjusin kõvemini.
Vajusin voodile ja hoidsin käed rusikas. Elekter voolas läbi mu keha ja tundus nagu see valu ei lõppeks kunagi. Hakkasin nutma.

Mu karjumist oli keegi kuulnud ja minu juurde jooksnud. Pisaratest valgunud silmadega ei saanud ma aru kes minuga rääkis. Ma ei saanud isegi aru mida ta rääkis.
See põletav tunne mis mööda mu keha jooksis oli nii talumatu, et tahtsin valust ainult karjuda ja nutta.
Siis tekkisid mul krambid. Ta üritas minust kinni haarata kuid ma olin liiga tugev ja väänlesin ta haardest lahti. Esimest korda elus tekkis mul selline hirm. Hirm surma eest.
"Ma ei taha veel surra!" Karjusin oma peas.
Mõtlesin mis saab siis kui ma tõesti saan siin surma. Ma ei saa jätta oma vanemaid ega oma närvidele käivat venda. Ma ei saa jätta Victooriat.

Tundsin raskust enda peal ja avastasin, et siia oli veel keegi tulnud. Nad hoidsid mind nüüd tugevalt kinni kuid vappusin ikka veel.
"Kas nad ei saa aru, et seda teevad käerauad?!"  Tahtsin midagi öelda kuid ei suutnud. Siis tuli veel keegi. Ta jäi minust mõni meeter kaugemale. Ta ei saanud vist aru mis toimub. Ta vaatas mulle otsa ja mina vaatasin talle. Sain aru mida tegema pidin. Pöörasin oma pilgu käeraudadele ja karjusin uuesti valust mis oli veelgi hullemaks läinud. Ta jooksis minu juurde ja mõne hetke pärast tundsin kuidas käerauad langesid.
Tundsin kergendust kui krambid hakkasid lõppema. Kuid valu, vappumine ja värisemine jäid alles. Vajusin looteasendisse ja hakkasin nutma. Ma ei mõelnud enam millelegi ja lihtsalt nutsin.

Ma ei tea kaua ma seal niimoodi nutsin. Kui pisarad said otsa siis ma lihtsalt lamasin vaikuses.
Mõtlesin mis neist saanud, kes siin olid. Tõstsin pea. Nad olid siinsamas. Terve selle aja kui ma nutsin. Nad vaatasid mulle ehmunult otsa. Kõigi kolme pilgud olid mulle naelutatud. Tahtsin naeratada kuid valu muutis naeratamise raskeks. Naine, kes oli vist enne esimene, kes minuni jõudis, nägi et mul oli veel valus ja hakkas aeglaselt minu poole liikuma. Vanem, halli peaga meesterahvas kes oli naise kõrval võttis talt käest kinni ja ütles midagi. Naine tõstis käe üles ja vastas. Ta liikus minu juurde, vaatas mulle kurvalt otsa ja siis osutas sõrmega mu käele. Ta tahtis mu kätt vaadata. See oli tumepunane ja verine. Kõrbenud nahatükid olid mustaks tõmbunud.
"Ma ei usu et ta mulle haiget teeks". Niisiis noogutasin.
Samal ajal kui ta midagi mu kõrval olevatest sahtlitest otsis vaatasin teda. Ta oli väikest kasvu ja peenike. Tal olid tumepruunid juuksed ja helesinised silmad. Alguses olid need täitsa tavalised silmad kuniks ta keeras minu poole ja ma märkasin neid samu hieroglüüfe mis olid nedeski silmades mida punasel maastikul nägin. Ta naeratas mulle ja ma pöörasin pilgu mehele kes ta seljataga seisis. Lühikeste ja hallide juustega, pikk mees vaatas mulle range pilguga otsa.
"Okei, teda ma kardan." Ütlesin endale. Ka mehel olid helesinised silmad, milles olid mingid märgid. Pöörasin ka temalt pilgu ning vaatsin otsa poisile kes seisi kardinate juures pilk naelutatud mulle.
"Tema oli see, kes mult käerauad ära võttis."  Vaatasin teda. Kui naisel ja mehel oli valget värvi haigla riided seljas siis temal oli musta värvi teksad, must nahktagi ja selle all valge pluus. Ta oli umbes minu vanune ning tal olid pruuni värvi juuksed ja nii tumepruunid silmad, et paistsid peaaegu mustad.
Tundsin kõrvetus ja kiljatasin. Naine taganes natuke ja vaatas mulle kaastundlikult otsa. Noogutasin ja tõstisn käe naisele lähemale. Ta võttis mu käe ettevaatlikult vastu ja kallas uuesti mingit vedelikku peale. Võtsin vasaku käega tekist kinni ja surusin hambad kokku. Mõne aja pärast kadus valu ära ning naine hakkas mu rannet kinni siduma. Ohkasin kergendusest. Valu oli praktiliselt kadunud.
"Kuidas see võimalik on?" Küsisin naiselt olles segaduses kuidas valu nii kiiresti kadus. Ta lihtsalt raputas pead ja ütles midagi poisile kes oli sel ajal lähemale tulnud. Poiss jooksis minema ja kadus. 

Võõral PlaneedilWhere stories live. Discover now