Miretha. Esimene veri

8. Üle noatera

Öö veetsid nad vana vahitorni varemete vahel. Merida oli kindel, et sel ööl neid ei tülitata. "Veel mitte," lausus ta. "Homme öösel on suur pidu ning väärilised tüdrukud pühitsetakse sõduriteks. See on kõige suurem sündmus ühe libalohe elus ning Aneel on praegu nii palju muud teha... Aga ta ei jäta Evenna alandamise eest kätte maksmata. Pärast pidustusi ta tuleb ning siis on parem, kui meid siin enam ei ole. Mis tähendab, et sa pead võimalikult kiiresti lendama õppima."

Lendamine Roderile muret ei teinud. Teda pahandas hoopis see, et juba kaks päeva oli ta Mirethal olnud, aga vanaema leidmisele polnud ta kriipsu võrragi lähemale jõudnud. Oskus lennata tegi vanaema leidmise kordades kergemaks ning seepärast oli Roder kogu järelejäänud päeva harjutanud, hambad ristis. Õhtul varemete vahele vantsides oli tal tunne, nagu oleks ta terve päeva raskeid kive seljas tassinud. Ta kehas polnud ainsatki lihast, mis poleks valutanud, tulitanud või lihtsalt tuim olnud. Aga õhus tundis ta end juba päris kindlalt. Ägades ronis ta oma asemele ning vaevalt kolm minutit hiljem ta juba magas sügavalt.

Teda äratas tugev hoop ribidesse. Oiates tõmbas Roder end kägarasse ning püüdis edasi magada, kuid küünarnukk oli halastamatu. "Tõuse! Nüüd kohe!" Need sosinal sisistatud sõnad olid täis ärevust ning Roder oli korrapealt virge.

Varemete vahel oli koidueelne hämarus. Ümberringi oli kõik hiirvaikne ning mitte miski ei paistnud varahommikust rahu häirivat. Roder vaatas küsivalt Meridale otsa.

Merida puudutas sõrmega nina. "Nuusuta."

Roder tegigi seda. Ta hingas sügavalt sisse ning tajus korraga õhus võõrast lõhna. Selles oli midagi... rahutuks tegevat. Ta kuklakarvad tõusid tahtmatult püsti.

"Oht?"

Merida noogutas. "Keera selg." Hetk hiljem ta muundus ning hiilis ettevaatlikult varemete vahelt välja. Roder ei viivitanud. Ta kiskus riided seljast, toppis need oma kotti ning muundus samuti.

Merida oli juba õhus ning tõusis varemete kohal tiirutades kiiresti kõrgemale. Roder tegi ringi ümber varemete ja uuris ümbrust. Mitte midagi kahtlast ta ei märganud. Ta uuris parajasti oru põhjas hõljuvaid valgeid udutuuste, kui Merida ta pea kohal karjatas: "Põgene!"

Kohkunult tõstis Roder silmad ning nägi lähima künka tipus liikumist. Pikk kael ja sarvedega pea oli end püsti ajanud ning nüüd nägi Roder ka tiibu, mille lohe hetk hiljem laiali lõi. Aga see lohe oli vähemalt kaks korda nii suur nagu Roder või Merida. Ta soomused olid rohekashallid ning tema juures puudus Meridale nii iseloomulik graatsia. Ta robustne keha oli lühike ja paks ning ta seljast turritas välja rida teravaid ogasid.

"See on kaljulohe. Põgene juba, Roder!"

Roder nägi, kuidas Merida tiivad kokku voltis ning siis alla lohe poole sööstis. Lohe möiratas ja tõusis lendu. Roder märkas, et tal olid ainult tiivad ja tagajalad. Siis lõi Rodergi oma tiivad laiali, pöördus ja tõusis lendu.

Merida võitlus võõra lohega lõppes enne, kui õieti alatagi jõudis. Osava liigutusega põikas kaljulohe Merida eest kõrvale, andis talle tiivanukkidega tugeva hoobi ning paiskas ta siis vastu maad. Lühikeseks ajaks kadusid nad Roderil silmist, kuid siis oli kaljulohe uuesti õhus ning suundus nüüd Roderi poole.

Poisi suu kuivas, kui ta meeleheitlikult pääseteed otsis. Merida rünnak oli talle aega võitnud, kuid saavutatud edumaa kahanes meeletu kiirusega. Roder mõõtis pilguga all laiuvat orgu. Lennata puude vahele? Millegipärast Roder ei uskunud, et see teda päästaks. Jälitaja polnud nii suur, et poleks talle järele mahtunud. Aga kuhu siis? Roder ohkas. Võõras lohe oli temast vaid paari kehapikkuse kaugusel. Juba kuulis ta tema hingetõmbeid. Mul pole valikut. Roder pani tiivad kokku ja sukeldus.