living a lie | eesti k.

0.12

„Nemad alustasid, nemad olid need, kes paukuma tulid. Järgmine kord hoidku lihtsalt eemale. Ega spagettidega juustesse saada pole ka just kõige meeldivam tunne ju!" märatsesin.

„Sina alustasid! Sina tulid meile kallale!" ütles üks nendest „järelkärudest".

„Mida sa ajad? Teie olite need, kes hüppama tulid ja Lysbethile spagetid pähe valasid! Ma tegin lihtsalt tagasi."

„Meie pole midagi teinud."

Nemad ei ole? Kes siis Lysbethile need ketšupised makaronid pähe valas? Mina? Ime, et nad seda jama minu kaela ei aja.

„Ei ole või? Kas mina olin see, kes seda siis tegi? Türa, selle piima ja need klaasid olite te küll ära teeninud, ma rohkem ei ütle midagi."

„Jessica, ole vait!" karjus meesterahvas minu peale, nii et pani mu suu lukku. Aga tegelikult, kes oli süüdi? Loomulikult läksin ma veidi liiale nende klaasidega, aga nad poleks muidu aru saanud. Nad ei oleks uskunud, et ma olen sellisteks asjadeks võimeline.

„Sellisele teole järgneb karistus, ka teile," ütles mees ärritunult, osutades nende värdjate peale, „nimelt koolimaja koristus."

Kuulsin eitede ohkeid. Oma viga..

„Las need küürivad peldikuid ja põrandaid, kes selles süüdi on," püüdis Richard midagi vastu öelda.

„Jessica, sinu pärast peame meie selliseid asju tegema."

„Ehk võtame veidi lihtsamalt, sa ei peagi koristamiseks moppi kasutama, su juuksed ja keel sobivad selleks tööks suurepäraselt," irvitasin.

Mu kaval irve ajas ta närvid püsti, poisi pilgust oli näha, et kui direktorit poleks seal olnud, oleks ta mu ära üritanud kägistada. Ta poleks seda küll suutnud nagunii teha.

„Homsest alustate, peale tunde," kuulsin Richardit jälgides. „Võite minna!"

Kadusime sealt nagu vits vette. Ukse taga ootas mind Lysbeth. „Said karistuse ka?" uuris ta kohe. „Peale tunde pean koolimaja koristama," ohkasin.

„Tahad, et ma tulen sulle appi? Tegelikult olen mina ka ju selles süüdi," pakkus ta välja. „Mul on suva!"

„Need tulnukad võiksid end lihtsalt üles puua, ma ei saa aru, kust nendesugused tulevad. Sa tead? Ilmselt kuskilt kaugelt maa ja taeva vahelt, kus iga uue Richardi sugulase sünniajal visatakse ta pilvelõhkujast alla, et ta lolliks läheks. Uus rass on valmis!"

Kõndisime tagasi toa poole, et end homseks korralikult välja puhata. Tundsin kõhus õrna korinat, kuna sööklas ma eriti einestada ei jõudnudki. Nüüd oli see aeg käes.

„Teeks kiirnuudleid ja popkorni ning vaataks mingit head filmi, mis aitaks närve puhata?" pakkusin idee välja.

Lysbeth noogutas ning ütles: „Hea küll, on erisoove?" „Õudukas, see sobiks praeguse ajaga väga hästi kokku," sõnasin, „"Sinister" või midagi oleks suurepärane!"

Kiiresti jalgu taga lohistades loivasime mööda pikki lõpmatuid koridore enda toa poole.

Plaanid olid tehtud, mured hetkeks kadunud, hea õhtu võis alata.