living a lie | eesti k.

0.13

„Hei, sina seal. Kuhu lähed?" küsiti. Olin hetk tagasi visanud maha läbimärja mopi.

Ma lihtsalt ei suutnud seda enam teha. Teine päev ja mul on juba kätel sada villi! SADA! Arusaadav, et karistuse peaks ära kandma, aga mitte nii rangelt. Muretsegu mulle kas või korralikud kindadki. Mul oli kõigest nii suva, et lihtsalt pidin sealt minema saama.

„Sinna, kuhu sa ei lähe. Ilusat põrandate pesemist!" hõikasin ükskõikselt vastu ja mõne hetke pärast oli kamp tüdrukuid ja kaks poissi mu silmist kadunud. Väga hea, ma juba tüdinesingi nendest ära. Nad on kõige vastikumad inimesed terves maailmas! Isegi terroristid pole nii õelad kui nemad. Kõndisin lihtsalt tühjusesse, suvalisse suunda. Mõtted olid kadunud, aga enne kahte tundi poleks ma kindlasti tagasi tulla saanud.

Kõmpisin trepist ühel jalal alla nagu viieaastasena. Koridori poole kõndides nägin mutti, kes minu poole astus. Meie valvetöötaja. Tema veel puudus!

„Nii, noor neiu, kuhu minek?" päris naine. Nagu see tema asi oleks.

„Lähen kalale..." Naljatuju mul küll ei olnud, aga ma lihtsalt pidin kuidagi talle vastama. Ma poleks saanud talle öelda, et ma ei tea, vaatab veel.

„Kuule, ära naljata. Kuhu sa lähed? Ma ei saa sind muidu välja lasta, sa tead küll," ütles seesama umbes 50-aastane vanamutt. Huvitav, miks ta sellisesse kooli valvuriks tuli? Maailmas on teisi koole, kus on normaalsemad õpilased.

„Värsket õhku hingama, ma olen varsti tagasi.." vastasin, sammudes suvaliselt uksest välja, möödudes naisest ja teda pahviks lüües, „võib-olla."

Mutt jäi mulle veel järele vaatama, aga keeras siis pea uuesti paberite poole, et märkmeid teha. 16.22. Seda ta sinna nagunii kirjutaski.

Koolimajast välja astudes kõndis Mya ühe tüdrukuga minust mööda, varjusin puu taha, et ta pärima ei hakkaks, miks ja kuhu ma lähen. Tundsin teda juba piisavalt hästi.

Lembe tuuleiil lennutas mu juuksed erinevatesse kohtadesse laiali, lehed tiirlesid mu silme ees. Tõmbasin kopsutäie õhku. Nii ammu ei olnud ma tundnud oma ninasõõrmetes seda imelist värskust. Lõpuks ometi sain ma sellest majast ja väravast välja.

Ammu ei olnud ma näinud ühtki sõitvat autot, välja arvatud need õpetajate omad, mis olid sama roostes kui mu kodukelder. Tatsasin yolo-tujus poe poole, et endale üks mahlajäätis osta.