Anna Mulle Lootust // Lootusetus 2

6. "Alasti, eks?"

Ärkasin hommikul, kui kuulsin tuttavat häält esikus. Naeratasin ja tormasin kohe alla, kui kuulsin Sami häält.

"Sa tulidki!"hüüatasin ma poisile kaela hüpates.

"Miks ma poleks pidanud tulema?"

Hoidsin ikka nii kaua poisist kinni, kuni Rick köhatas. Tõmbusin Samist eemale, tundes natuke piinlikust.

"Rick, miks sa mind kohe üles ei ajanud?"küsisin ma.

"Sam tahtis sulle üllatuse teha, aga sa juba tormasid alla."vastas ta.

"Ma lihtsalt kuulsin ta häält. Näe, viska oma asjad siia kappi."sõnasin, kui olime minu tuppa jõudnud.

"Ma jätan teid siis oma vahele."ütles Rick ja läks toast minema.

"Tead, kui hea meel on mul sind näha."ütles Sam.

Ta suudles mind ja ma tundsin, et temaga olles on mu siinne aeg palju parem.

"Õhtul näed mu isa ja siis varsti peaks Veronica tulema."

"Ma loodan, et ma meeldin su isale."

"Ära üldse muretse."

Panin omale riided selga ja Sam istus nii kaua mu voodil, vaadates mind. Kui ma riidesse sain, läksime alla, kus ma tegin poisile kohvi ja endale teed.

"Mis me siis nii kaua teeme, kui ma siin saan olla?"

"Käime koos väljas... Tead, me võiks ujuma minna."pakkusin ma ja ulatasin poisile tema kohvi.

"Alasti, eks?"küsis Sam, kergitades oma kulme.

"Ütle kohe, et sa tahad mind alasti näha."

"Ära ei ütleks."

Pööritasin silmi. Ma lootsin, et isale meeldib Sam ja naad saavad siin hästi läbi.

"Ma olen tagasi!"hüüdis Veronica.

"Veronica, mul on üllatus."alustasin ma.

"Oh, kas sina oled Sam?"küsis naine poisilt naeratades.

Poiss noogutas ja ulatas naisele käe. "Jah, mina olen Sam. Ja teie siia Vernica?"

"Sa võid mind sinatada."

Sam naeratas. "Okei."

"Ma teen õhtuks kartulivormi. Sobib ikka?"

"Jaa, ikka. Ma ootan juba isa koju, et saaks talle Sami tutvustada."

"Sam kindlasti meeldib talle."

Tõusin laua tagant püsti, panin meie tassid nõudepesumasinasse ja me läksime koos tagasi minu tuppa.

***

Osa oli suht igav ja ma ei oska enam kirjutada.

Aga kuulake seda ja öelge et ma pole ainus kellele see meeldib :D