Peatükk 1

1.2K 85 2
                                    

Hei, siin on siis kolmanda raamatu esimene osa :)

Loodetavasti oli see nii pikka ootamist väärt :) 

_____________________________________________________________________

Liisu


Ma seisatan Tobiase haua juures ning asetan sinna värske kimbu lilli, mille ma olin ennist poest ostnud. Olenemata, et Tobias oli juba terve aasta aega surnud olnud, polnud ma tema surmast täielikult siiani üle saanud. On haavasid, mis kunagi ei parane, vaatamata sellele, kui palju aega on möödunud.

Meie elu Ashtoniga pole enam endine, või ma nüüd ei teagi. Kuu aega pärast seda, kui Tobias suri, ostis Ashton meile teise maja, mis oli küll selle maja läheduses, kuid natukene veel lähemale tema vanematele. Nähtavasti kartis ta, et kui ma viibin selles samas majas ei suuda ma kunagi Tobiase kaotusest üle saada. Aga keegi pole kunagi öelnud, et oma lapse surmast oleks võimalik üle saada. Selle valuga on vaid võimalik harjuda, aga mitte kunagi ei saa ma sellest üle, et minu tibuke teise ilma läks.

Muidugi ei läinud meil maja vahetus sugugi libedasti nagu nähtavasti Ashton oli lootnud. Me oleme aina rohkem temaga tülitsenud. Lihtsalt tühja-tähja pärast ja minu närvid on pingul rohkem, kui kunagi varem. Minu psühholoog Dr. Leo Anderson on olnud mulle imeliseks toeks. Vähemalt nende kolme nädala jooksul, mil ma olen teda külastanud. Ma tunnen ennast palju paremini, nähtavasti oli Ashtonil siiski õigus, et ma peaks kellegi juurde minema, kes oskaks mind aidata ja meid ree peale tagasi aidata.

Ma istun pingi peale, mille oli Ashton siia minu jaoks paigaldada lasknud, kuna ta ei tahtnud, et ma peaks pikki tunde kogu aeg muru peal istuma. Ma olin siia alguses vedanud mitmeid Tobiase mänguasju, eriti neid, mis olid tema lemmikud. Kuid nüüd olin ma nende siia vedamise lõpetanud ja tõin talle selle asemel lilli, mida ta saaks nautida.

Ma sulgen oma silmad ning tõmbad suure sõõmu õhku oma kopsudesse ja hoian hetke hinge kinni, enne kui lasen kogu õhu oma kopsudest uuesti välja. Kui ma järgmist sõõmu õhku endasse kugistan, tunnen ma, kuidas üks käsi mu õla peal peatub ning järgmisel hetkel istub juba Ashton minu kõrval pingil.

"Ma arvasingi, et su siit leian," lausub ta vaikselt ning silmitseb meie ees seisvat kivi, kuhu peale on sisse raiutud Tobiase nimi ning tema surma ja sünni daatumid.

"Kas on midagi olulist?" uurin ma ning pööran õrnalt oma pead tema poole.

"Ma muretsesin, et miks sa kodus veel polnud, kuna su arsti aeg sai juba mitu tundi tagasi läbi, aga siis mulle jõudis kohale, et sa oled siin kuna täna on Tobiase surmaaastapäev," lausub ta ning võtab õrnalt mu käest kinni.

Olenemata kiusatusest see kohe tagasi lahti tirida, jätan ma oma käe tema käte vahele ning nüüd silmitseme me juba mõlemad koos temaga haua plaati.

"Ma jah tulin siia," sosistan ma mõne aja pärast.

"Aeg läheb ikka nii ruttu, minu jaoks oleks nagu alles paar kuud tagasi see kõik juhtunud," tõdeb Ashton ning ma tunnen kuidas ta käsi ümber minu haarab ning siis mind rohkem temale lähemale tirib.

"Sa pole ainus," sosistan ma ning tunnen, kuidas esimene pisar pääseb mööda mu põske allapoole. Ashton tõmbab mind endale veel rohkem lähemale ja sedasi istume me veel päris hea mitu tundi.


"Aga see on ju täitsa ajuvaba, tema võib kõike teha ja öelda aga mina pean vait püsima. Öelge talle, et ma ei ole talle mingi mänguasi, mida ta võib oma nägemist ette lihtsalt ühest majast teise vedada," lausun ma väga pahaselt.

"Aga ma tegin seda su enda heaolu huvides! Ma tundsin ise juba, kuidas see maja mind koguaeg rõhus. Ma ei kujuta ette, mida sina pidid seal majas olles tundma ja kogema," kostab ka Ashton ärritunult.

"Aga see ei anna sulle põhjust ilma minuga arutamata otsustada, et me kolime nüüd paar tänavat lähemale sinu vanematele," hüüatan ma vihaselt.

"Aga sinust polnud ju see aeg mingit arutajat. Sa istusid päevad läbi kogu aeg ühes kohas ja vahtisid muudkui ainult ühes toas ja magasid kaisutades Tobiase asju," lausub Ashton rohkem ärritunult.

"Sellegi eest..." alustan ma, kui Leo mind peatab.

"Palun rahunege maha, nii me seda olukorda siin kuidagi ei lahenda. Liisu, sa pead proovima Ashtoni motiive mõista, milleks ta seda tegi ja nii sammuti peab ka üritama Ashton sind mõista. Te mõlemad olete lapse kaotuse üle elanud ning see on teisse mõlemasse jälje jätnud, mitte ainult ühte," lausub Leo.

"Ma ju mõistan teda," sõnab Ashton natukene solvunud.

Leo jätkab Ashtonist välja tegemata:" Kas te olete jaganud üksteisega neid tundeid, mis Tobiase surm teis tekitab? Kui ei, siis üritage üksteisega suhelda ja prooviga üksteisele neid tundeid väljendada, et teine mõistaks, mida te mõtlete ja kuidas te tunnete. Ja karjumine pole siin lahendus!"

"Aga kui ta ei kuula mind?" protesteerin ma.

"Kui te soovite, et see suhe jääks püsima pole teil muud võimalust. Ainus, mis teil takistab veel õnnelik olemast, olete teie ise. Püüdke selle nädala jooksul võimalikult avameelne olla üksteisega ja kui me järgmisel nädalal kohtume, siis saame rääkida kas ka edasiminekuid on," seletab Leo.

"Selge, aitäh teile," lausub Ashton ärritunult ning ajab ennast diivanilt kohe püsti. Kellegi on vist rutt siit ruttu minema saada. Ma tänan ka doktorit ning lahkun ka siis Ashtoni järel kabinetist.


Järgmisel hommikul sean ma ennast vaikselt vannitoas uueks päevaks ette. Nagu arst oli soovitanud, olin ma ennast registreerinud kursustele, mis olid mind kõige enam huvitanud. Ja täna pidi olema esimene päev selle uue ja värske suuna poole.

Õnneks pidi Ashton juba pooleteist nädala pärast minema Ameerikasse mingile üritusele esinema ning loota võis, et neil kulub nädalake ehk enne kui nad tagasi tulevad. Ja kes teab, võib-olla läheb neil isegi kauem. Annavad veel mõne kontserdi ning terve kuu kulub ära. See oleks nii tore... Kuu ilma Ashita...

Ma sätin oma juuksed valmis ning astusin vannitoast välja. Esimesele korrusele jõudes märkan ma, kuidas Ashtoni istub köögi laua taga ning võtab tassist parasjagu lonksu kohvi. Ma jalutan temast mööda, haaran veekeetja ning lasen sinna sisse külma vett, seejärel lükkan selle väikse plõksu kõlades tööle.

"Mis sul plaanis on?" uurib Ashton samal ajal, kui ta jälgib, kuidas ma omale kapist tassi haaran.

"Mul algab täna esimene koolitus," lausun ma ning otsin külmkapist välja võileiva tegemiseks vajaliku kraami.

"Mis kellast see algab?" uurib ta ning asetab oma kohvikruusi uuesti laua peale.

"Kella üheteistkümnest, nii et mul on enne välja minemist veel pool tunnikest aega süüa," sõnan ma ning leian ka omale kapist taldriku, kuhu peale asetan juba ühe valmis määritud võileiva.

"Okei, ma võin su siis ära visata enne, kui ma stuudiosse lähen," pakub Ashton.

"Minugi pärast," vastan ma ning jätkan enda hommikusöögi tegemist.

With YouWhere stories live. Discover now