With You

Peatükk 6

Hei kõigile!

Kel vähegi viitsimist ja soovi siis võik oma arvamust allpool kommentaarides avaldata, mida ma võiks teha ja mida arvesse võtta, et see raamat veelgi parem ja huvitavam lugeda?

Ühesõnaga ootan kõike nii kriitikat, soovitusi kui ka lihtsalt märkusi :)

Suur suur tänu teile kõigile, et te võtate aega ja seda loete :)

Aga siin siis veel üks osa :)

Elise

__________________________________________________________________________________________________________________________

Ashton

Ma avasin vaikselt silmad ning ringutasin voodis. Päikesekiired soojendasid juba vaikselt mu tuba, mis andis kogu olustikule mõnusa tunde. Voodi minust paremal oli tühi nagu seda oli olnud juba viimane aasta aega. Sammuti ei asunud öö kapi peal mitte ühtegi asja, mis võiks viidata, et teisel voodi poolel võiks olla omaniku. Ma ohkan see peale raskelt ja keeran ennast voodisse risti nii, et ma olen poolenisti teise padja peal.

Need hommikud, mil sai Liisuga koos ärgatud on mul veel nii selgelt meeles- nagu need oleks alles olnud eile. Ma isegi ei tea, mis minuga vahepeal juhtus - ma olin nii meeletult armunud. Mistõttu ma otsustasin, et palun ta naiseks ja reaalselt läksin ning ära tegin ka selle. Siis peale seda, mida aeg enam edasi läks, seda enam ma kartsin, mis saab edasi - ma polnud kunagi kogenud sellist tunnet. Abitust, hirmu ja ma ei tea mida veel. Kuigi selleks polnud mingit põhjust. Meil olid kõik plaanid tehtud, kuidas me alguses Eestis elame ja siis kui ta saab kooliga ühelepoole, kolime me koos Austraaliasse elama. Aga ma olin täielik tohlan, ma lootsin, et kui ma natukene lõbutsen ja üritan endas selgusele jõuda ja tolle Annabella otsa sattusin ning siis Liisule vahele jäin temaga, siis mu mõistus oleks nagu peatunud. Ma ei osanud muud teha, kui leida, et viga oli temas. Aga mida ma sellega kogumisega saavutasin? Midagi.

Ja siis ta ilmus Londonisse pärast seda, kui ma olin andnud endast kõik, et teda unustada ja oma eluga edasi minna. See ingellik nägu väljus nagu udust teiste inimeste tagant välja ja esitas oma tavapärase, kuid armsa küsimuse. Kes oleks võinud arvata, et mul oli juba selleks ajaks poeg. Oh, Tobias!

Pärast seda, kui üritasin ennast igast väest kõrgete müüride taha peita Liisu eest, tuli uudis vastu rabav. Ma poleks seda kunagi oodanud, et ta ei taha raha - kuigi see poleks pidanud mind imestama, ta polnud kunagi selle aja jooksul raha peal väljas, mil me koos olime. Mis omamoodi oli värskendav, kuna ikka leidub nii mitmeid inimesi, kes on lihtsalt kullakaevajad ja tegelikult sinust ei hooli.

Pärast seda ma teadsin, et ma pean Liisu saama endale lähemale. Ma ei suudaks enam temast eemale hoida ja pealegi oli meil veel keegi teine, kes oli meie mõlema jaoks oluline - Tobias. Ma teadsin seda, et ainus viis, kuidas ma saaks nad Austraaliasse oli natukene Liisut tagant surkida, okei väga palju ja ma tean- see polnud ilus. Aga selles olukorras ei osanud ma millegi paremaga lagedale tulla. Ma poleks niikuinii teda kohtusse andnud, aga ma teadsin, et mingi muu viis ehk ei mõjuks. Päris ära röövida ka teda poleks ju saanud.

Kui nad lõpuks siin olid, üritasin ma kõigest väest seda ehitatud müüri ikka üleval hoida. Mis oli juba varem vaikselt lagunema hakanud. Ja mul on kahju seda mõelda, aga Camille oli vaid vahend, mis aitas mul veel esialgu müüre üleval hoida Liisu ees, et ma temasse uuesti ei kaoks. Aga mõne aja pärast mõistsin ma, et seda naist pole võimalik endast eemale hoida. Ta on igati pidi mind ümber oma sõrme keeranud.

Aga mis meist on saanud peale kõiki neid katsumusi? Midagi vist ikka, kuid ma pole kindel, suurema osa ajast, mis me enam üksteise jaoks oleme. Tobiase surm lõi kõik segi, mida me vähegi olime vahepeal suutnud saavutada.

Ma olen tõsiselt õnnelik, et Liisu otsustas millegagi tegelema hakata ja nii kuidagi aidata ennast natukene. See on tunduvalt parem ikkagi, kui see, et ta istuks päevad läbi kodus ja üritaks mingi hobiga tegelda. Esiteks muutuks see lõpuks igavaks ja üksluiseks, teiseks ma tean kui väga talle meeldib vabadus ja võimalus mitte teistest sõltuda ning kolmandaks on tal võimalus ringi liikuda ja üritada leida see, mis teda tõsiselt kutsub ja millega ta tegeleda sooviks. Selle kogu ettevõtmisel on juba olnud väga positiivne samm. Ta on leidnud omale vähemalt tõelise sõbranna Melany - ta on talle olnud nii suureks toeks. Pealegi polnud tal siin mitte kedagi enne kellega koos väljas käia ja kellega koos tüdrukute asju ajada. Muidugi on ju mul siin õde ja ema kellega ta võiks ka läbi käia, aga see pole ju ikkagi päris sama. Või vähemalt leian mina nii ja nähtavasti ka Liisu.

Ma ajan ennast istuli ning sasin oma juukseid. "Aitab küll juba, Ashton!" lausun ma ning ajan ennast voodist püsti. "Aeg on tegutsema hakata," sõnan ma kõva häälega ning suundun vannituppa, et enda nägu jaheda veega loputada.

Kui ma kümme minutit hiljem alla jõuan on Liisu juba kadunud. Ah ja ta ju käib tööl, tuleb mulle meelde ning jalutan kööki kus laua peal on kiri jäetud.

Puder on pliidi peal ja vesi on kannus valmis, nähtavasti pead uuesti keema laskma. Jõuan peale kuute.

Liisu

Pudrupott oli tõepoolest pliidi peal ning ma koukisin sealt endale korraliku taldriku täie putru, mis tegi poti ühtlaselt ka täiesti tühjaks. Veekannu lülitasin uuesti sisse ning panin poti vett täis, et see natukene liguneks. Taldriku koos pudruga asetan laua peale ning haaran köögikapi pealt ka telefoni, mille ma enne sinna olin toetanud.

Ashton:

Oled Liisuga kohtumisaja kokku lepinud?

Michael:

Ei, täna lepin

Ashton:
Okei, tänks