Üksi (Eesti keeles - McFly)

#3

Annie võttis enda telefoni välja ning ma lõpetasin oma pitsalõigu. See pirnisiider isegi maitses mulle ning ma märkasin üllatusega, et olin selle vähese ajaga ligi poole ära joonud.

„Dougie ütles, et me hakkame kahekümne minuti pärast sõitma. On see okei?“

„Loomulikult,“ naeratasin. Tegelikult oleks mulle meeldinud juba praegu liikuma hakata, aga ilmselgelt ei olnud teistel vaja oma plaane minu pärast muutma hakata ning pigem kakskümment minutit kui mitu tundi. „Kas sulle sobib, kui ma praegu juba õue lähen? Siin on palav.“ Ja need tüdrukud käisid mulle oma jutuga närvidele.

„Muidugi, ma tulen sulle kohe järele.“

Tõusin püsti ja kõndisin toast välja. Ma tundsin küll natuke, et alkohol mulle mõjuma oli hakanud, kuid see oli vaevumärgatav. Mul läks garderoobi leidmisega aega, aga lõpuks avasin ma õige ukse.

Minu õnnetuseks oli üks paar just selle koha omale amelemiseks sobivaks paigaks valinud. Mingi tüdruk, kelle nägu ma ei näinud, oli vastu seina surutud ning ta jalad olid mässitud ühe tumedapäise poisi ümber.

„Ärge pange mind tähelegi,“ ütlesin suure piinlikkustundega, aga õnneks ei teinud nad mind märkamagi. Leidsin oma mantli suure jopekuhja alt ning tirisin selle mõningase raskusega välja.

Lahkusin garderoobist nii kiiresti, kui sain ning kaalusin juba õues riide panna, aga mõte jäisest külmast oli minu jaoks liiga vastumeelne. Seisin peegli ette ja hakkasin endale salli kaela panema, tehes kindlaks, et see mul ikka ilusti ümber on, sest ma ei tahtnud, et mul õues külm hakkaks.

„Juba lähed?“ küsis keegi minu tagant. Nägin peegeldusest, et tegu oli Harryga.

„Jah,“ kehitasin õlgu. „Kell on juba palju.“

„Alles üksteist läbi...“ kergitas ta kulmu.

„Noh, minu jaoks on see palju,“ naeratasin tagasihoidlikult.

„Elad sa kaugel?“

„Ma saan autoga.“ Kas ta hakkas mulle just küüti pakkuma või küsis lihtsalt viisakuse pärast? See oli ju tema maja, seega miks oleks tema lahkuma pidanud? Samas, ta nägi päris kaine välja, võib-olla oligi tegemist kombeka poisiga.

„Väga hea, õues on päris külm.“

Noogutasin ja tõmbasin omale valged kootud kindad kätte. Vaatasin korraks elutoa poole, lootes toda blondi poissi veel viimast korda õhtu jooksul märgata, kuid tulutult.

„Tsau siis?“ naeratasin ärevalt.

„Näeme esmaspäeval koolis,“ Harry tegi mulle silma ning tõstis käe. Esialgu ei saanud ma aru, mida ta tahtis, kuid siis ma taipasin ja lõin temaga patsu.

Kõndisin majast välja. Vahepeal oli paras kogus lund juurde sadanud, kuid hetkel oli kõik vaikne ja rahulik. Verandatuled põlesid ning peegeldasid aurupahvakuid, mida ma välja hingasin.

Nõjatusin vastu verandat piiravat puitaeda ja kaalusin oma telefonis mängima hakkamist. See aga oleks nõudnud paljast kätt ning mul polnud soovi jälle oma sõrmi külmutama hakata. Olin oma mõtetega üksi, aga natukese aja pärast avanes uks ning Annie astus välja.

„Issand, kui külm siin on,“ ütles ta oma paljaid käsi kokku hõõrudes ja seejärel taskust kindaid koukides.

„Veidi jah,“ kehitasin õlgu. Annie tuli minu kõrvale ja uuris mind.

„Sul ei olnud vist väga lõbus?“

„Oli-oli, Harry on väga lahe ja nii, mul on lihtsalt imelik, sest ma ei tunne siit peaaegu kedagi ja kahtlane on sinult kogu aeg küsida.“

„Küsi aga julgelt, kuidas sa muidu õpid? Ma usun, et piinlikum oleks pidevalt nende juurde minna nagu: „Oot, mis su nimi oligi?“.“

„Seda küll,“ noogutasin ja kogusin siis julgust. „Kes need tüübid ülevalt olid? See, kes küsis, kuidas mulle siin meeldib.“

„Susanna,“ vastas Annie. „Ta on tegelikult päris tore.“

Ehmusin veidi, kui uks lahti läks, ning minu suureks üllatuseks astus sealt välja see sama heledapäine poiss, kes mulle täna silma oli jäänud. Kui veider kokkusattumus – ma olin just valmistunud tema kohta küsima...

„Hei,“ kuulsin Anniet enda kõrval ütlemas. Ehk nad siis ikkagi tundsid teineteist.

„Annie? Tsau. Mida sa siin külmetad?“ Blond poiss astus meile lähemale ning verandavalguse all nägin teda paremini. Ta heledad juuksed olid turris ning tõenäoliselt ohtra lakiga üles kammitud, ja ta silmad tundusid prillide taga tumedad.

„Ootame Dougiet, kas sa nägid teda kuskil?“

„Minu meelest otsis ta praegu oma salli taga,“ kehitas tundmatu poiss õlgu ning vaatas minu poole. Ta nägi nii hea välja, et mu süda hakkas veidike kiiremini tuksuma, ja ma keerasin oma pilgu kiiresti eemale.

„Siis peaks ta varsti tulema, jumal tänatud.“

„Ma hakkan ka siis liikuma, Carrie tahtis, et ma kuskilt poest läbi käiks, aga praegu on vist ainult bensukad avatud.“

„Tsau,“ noogutas Annie.

„Tsau.“ Poiss vaatas seda öeldes otsa Anniele, aga mu suureks üllatuseks liikus ta pilk ka minule. Naeratasin talle vaevumärgatavalt ning juba oligi ta läinud.

Mul olnuks nii lihtne Annielt küsida, kes ta on, aga ma lihtsalt ei suutnud. Ilmselgelt ei oleks tüdruk sellest midagi arvanud, aga ma kartsin, et ma ütlen või käitun kuidagi imelikult ja ta hakkab midagi eeldama. Pööritasin endamisi silmi – see oli lihtsalt tobe.

Viimaks ma ei öelnudki midagi ning seisin pisut ärevana Annie kõrval, kui ta peol toimunust juttu tegi. Dougie tuligi natukese aja tagant ning me läksime autosse, mis oli vahepeal väga külmaks muutunud. Annie keeras küll kuumuse maksimumile, aga minu maja ette jõudes polnud seal ikka soe. Tänasin neid mõlemaid ning kõndisin koju; uks oli juba lukku keeratud, aga õnneks oli mul võti.

Oma tuppa jõudes võtsin endalt kohe meigi maha ning käisin kiiruga duši all. Ma olin autos lootnud, et jõuan veel lugeda, kuid ma olin nii väsinud, et jäin kohe peale voodisse heitmist magama.

___

Ma arvan, et selle blondi poisi identiteet ei ole eriti suur saladus ;)

Suur tänu teile nende vote'ide ja kommentaaride eest, ma ei oleks iialgi arvanud, et mul nii hästi minema hakkab, haha :D Uue osa panen kas täna hilisõhtul või homme.

Kas parim kommenteerija soovib pühendust? ;)