Üksi (Eesti keeles - McFly)

#38

Jõulupidu osutus väga edukaks ning tõenäoliselt ei leidunud kedagi, kes sellega rahule poleks jäänud. Kell oli juba üheksa läbi, kui me viimaks koolihoonest väljusime ning oma autodesse istusime. Peaaegu kõik suundusid Jacki juurde peole, aga McFly, Annie, Claire ja mina hakkasime Dougie maakohta sõitma.

Kuna Danny autosse tuli mahutada suurem osa bändi instrumente, pidime mina, Tom ja Harry end jälle Dougie auto tagaistmele mahutama, ja et mina olin meist kolmest kõige väiksem, tuli mul keskele minna.

Õues oli kottpime, tänavavalgustid ei aidanud tee nägemisele eriti kaasa ning sadas paksu lund. Ma ei saanud aru, miks me just täna õhtul sõitma pidime hakkama – sellistes tingimustes pidime me alles kell üksteist kohale jõudma. Palju mõttekam oleks olnud end kodus välja puhata ning hommikul valges liikuma hakata.

Me kõik nägime äärmiselt väsinud välja. Dougie oli endale bensiinijaamast ärkvel püsimiseks kohvi ostnud, aga Annie nõjatus parasjagu vastu akent – ma eeldasin, et ta magas. Oleksin isegi sõba silmale lasknud, aga mul polnud pead kuhugi toetada ning ma kartsin, et see võib Harry või Tomi peale kukkuda ning piinliku olukorra tekitada.

Viimaks nõjatusin lihtsalt tagasi ja sulgesin silmad, sest ma ei jaksanud enam väsimusega võidelda. Ilmselgelt keskendusin ma oma pea paigalhoidmisele liialt, sest ma sain siiski enam-vähem aru, mis autos toimus.

„Doug, siin on kolmekümneala...“ kuulsin Harry häält endast paremal kõnelemas ja tundsin, kuidas me aeglustusime. Avasin hetkeks silmad ning vaatasin autos uniselt ringi. Kell oli alles kümme läbi.

„Kui sa tahad, siis sa võid pea mu õlale toetada ja magada,“ sosistas Tom, kuigi kõik ilmselgelt kuulsid meid. Märkasin tahavaatepeeglist, et Dougie muigas, ja mõtlesin, kas Tom jõudis talle juba juhtunust rääkida.

„Ma pole väsinud,“ valetasin Tomile ning vaatasin aknast välja.

Mul polnud parasjagu nätsu suus ning ma polnud terve päeva jooksul suurt midagi söönud – autosõit ajas mind kergelt iiveldama. Vähene ööuni aitas asjale vaid kaasa. Sulgesin taas silmad ja kujutasin ette, et olen värske õhu käes, see isegi aitas veidi.

Mingil hetkel keeras Dougie järsult paremale ning ma vajusin äärepealt Tomile peale, lüües oma pea vastu poisi õlga ära. Kissitasin unesegaselt silmi ja hõõrusin oma pead. Tom muigas ja ma krimpsutasin talle nägu, kahetsedes, et enne pead poisi õlale polnud toetanud – nii oleks mul ilmselgelt mugavam olnud.

Lootes, et pakkumine on endiselt nõus, nõjatusin nüüd veidi vasakule ja panin oma pea Tomi õlale. Noormees ei teinud selle peale midagi, aga õnneks ei lükanud ta mind eemale ka, seega jäin lihtsalt tukkuma. Vahepeal kuulsin, kuidas Annie ja Dougie omavahel midagi arutasid, aga ma olin liiga väsinud, et nende jutule keskenduda või veel enam, unenägusid näha.

Ülejäänud sõidu veetsingi Tomi õlal magades. Kui Dougie auto viimaks peatas ja ma tagasi reaalsusesse tulin, tundsin, et Tom oli oma pea minu omale toetanud. Tegin aeglaselt silmad lahti ning nägin enda ees tuttavat puust maamaja, kus ma vaevalt kuu aega tagasi esimest korda käinud olin.

„Äratus, Tom,“ ütles Dougie irvitades ning tegi oma turvavöö lahti. „Kindel, Agnes, et sa täna ikka Anniega magad?“

„Jah,“ vastasin tusaselt.

See, et me autos teineteise peale magama jäime, ei tähendanud ju automaatselt, et kõik meievahelised probleemid olid lahendatud, ja enne, kui see tehtud, ei tahtnud ma Tomiga küll midagi tõsist teha. Juba tema suudlemine oli väikest sorti eneseületus olnud, ning nüüd kui ma sellele mõtlesin, oli see päris rumal samm. Lootsin, et see polnud temale valesid signaale saatnud.

„Damn, ma juba lootsin,“ turtsatas Dougie.

„Ma ka,“ ütles Tom end sirgu ajades ja väsinult silmi pilgutades. Ta juuksed olid sassis ning nägu kahvatu, aga kõigele vaatamata ta muigas.

„Eks lootus sure viimasena,“ ütles Annie oma autoust avades.

Läksime kõik välja ning ma hakkasin jäises õhus värisema, sest olin unustanud jopeluku tagasi kinni tõmmata. Annie ja mina võtsime toidukotid, ilmselt oli ta Dougiega poes käinud, ja poisid võtsid kõik ülejäänu.

Nagu ma arvasin, oligi majas nii külm, et keegi meist ei võtnud jopesid ära, Annie ja mina kohendasime oma salle ning lõdisesime kergelt. Dougie jäi kaminat kütma, aga meie viisime oma kotid üles. Kui me tagasi alla jõudsime, olid ka Danny ning Claire kohal.

„Okei, ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mina tahaks magama minna,“ pani Claire ette ning nõjatus vastu Dannyt, kes tema ümbert kinni võttis. Mind isegi häiris see veidi - Claire tundus mulle väga ebasümpaatne.

„Te võite minna, Danny, sa ju tead, kus te olete?“ kergitas Dougie kulmu.

„Jep,“ kostis noormees ning võttis enda ja Claire’i kotid käe otsa. Nad kadusid ülemisele korrusele ning kui nad kadunud olid, vangutasime Annie ja mina teineteisele silma vaadates pead.

„Mida? Ei approve’i?“ päris Harry.

„Ee... ei tea veel,“ vastas Annie ning pani käed jopetaskusse. „Agnes? Läheme ka?“

„Lähme jah, ma olen funktsioneerimiseks liiga väsinud,“ sõnasin kurnatult. Ma olin enne lootnud, et saan täna Anniega Tomist rääkida, aga tundus, et see tuli ikkagi hommikule lükata.

Ütlesin teistele head ööd ning hakkasin juba üles kõndima, aga Annie jäi alumisele korrusele Dougiega hüvasti jätma. Mul oli veidi piinlik – kas ma oleksin pidanud Tomi suudlema või kallistama? Tõenäoliselt mitte. Just ma mõtlesin, et tema suudlemine oli viga olnud, aga praegu olin ma nii innukas seda uuesti tegema. Mis minuga toimus?!

Ülemisele korrusele jõudes jäi see mulle siiski hingele kripeldama. Annie ja mina võtsime endalt kiirustades meigi maha ja vahetasime riided ära. Ma olin nii väsinud, et panin endale T-särgi pahupidi selga, aga ei vaevunud seda enam õigesti tagasi panema.

„Annie?“ pomisesin vaikselt, kui tuled viimaks kustus olid. „Mul on vaja sinuga homme hommikul... rääkida.“

Tüdruk mu kõrval lihtsalt mühatas vaikselt ning järgmisel hetkel olimegi me mõlemad sügavasse unne vajunud.

___

Uus osa tuleb siis, kui ma kunagi jälle netti saan :)