Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#26 - Harry - viimane

Tundsin Annie närvilisust juba enne, kui ta uksest sisse astus. "Kas kõik on korras?"

“Harry ma... tegin midagi pahasti.”

"Mida?" küsisin pingule tõmbudes. Ma teadsin, et kontrolli lõdvaks laskmine oli halb mõte!

“Ma ei tahtnud seda teha, ausalt,” ta vaatas maha. “Anna andeks.”

"Annie?"

“Ma.. ee... tagurdasin nii, et lõin auto külje vastu parkimispiiret...”

"Millise auto?" urisesin püsti karates.

“Palun, rahune maha,” sõnas ta, ta tõsiselt kartis mind. “Bentley...”

"BENTLEY?!"

“Harry, anna andeks, ma ei näinud seda...” ta taganes vastu välisust.

"Seda ka mitte, jah?" küsisin, vihjates uksele.

“Ma... palun anna mulle andeks, sa ju armastad mind? Ma luban, et seda ei juhtu enam.”

Naersin. "Jah, oleks suht sitt, kui sa mõlemad oma autod putsi keeraksid."

“Jah, ma ei sõida enam,” ta vaatas mind kartlikult.

"Parem oleks... Vii mind nüüd autoni."

Ta noogutas ja tegi ukse uuesti lahti, läks sealt kiiresti välja ja ma järgnesin. Auto seisis maja ees, ta polnud seda isegi garaaži ajanud, ta näitas mulle auto kriimustunud ja mõlkis külge."Kas sa ei oska siis tagurdada?!" kurjustasin temga. "Sa oled fucking vampiir!"

“Ma oskan, aga ma ei näinud seda lihtsalt...” ta ristas käed rinnal ja vaatas mind.

"Kuidas sa ei näinud?" kùsisin vihaselt. "Meikisisid end samal ajal või?"

“Ei! See oli sellisel kõrgusel, et peeglitest ei näinud! Sa tead, et ma ei oleks nii loll, et ma end roolis meigiks!”

"Kas tean?"

Ta ahhetas minu poole vaadates ja keeras siis end ringi, hakkas tuppa marssima.

"Tule tagasi, noor daam!" hõikasin talle järele.

“Käi putsi, Harry. Sa võid kutsuda mind paksuks või koledaks, aga mitte rumalaks. Mulle aitab. Mul on auto pärast kahju, aga sa ei pea mind sõimama.”

"Ma ei sõimanudki sind..."

“Siis miks ma tagasi tulema pean? Mida sul mulle veel öelda on?!”

"Tule tagasi, siis kuuled."

Isabella – Annie - oigas nördinult ning tuli siis minu juurde. "Tule siia, Annie... ma ei taha ju sinuga tülli minna..."

Ta ohkas kergendunult ning astus siis mulle lähemale, heitis oma käed ümber mu kaela. Panin oma käe ta juustesse ja kallistasin teda. Silmanurgast nägin ikkagi seda mõlkis autokülge ning surusin oma käe rusikasse.

"Harry..."

“Kurat see auto maksis mitu miljonit,” tirisin ta juukseid.

"Aga..." kogeles ta. "Palun lase lahti... sa ei taha ju tülitseda."

“Tülitseda jah ei taha, aga..” tõmbasin järsku kätt allapoole, nii et tüdruku pea käis tahapoole ning ta röögatas, mulle jäi terve salk ta juukseid kätte.

"Fucking god, Harry!" karjus ta ning taganes mitu sammu.

Ma muigasin, kui ta nutma hakkas ja oma kukalt katsus. Ta sõrmed said verega kokku ja ma kohkusin. Ma ei tirinud ometi ju nii kõvasti...?

Vaatasin juuksetutti ning ausalt öeldes ehmatasin isegi, kui ma sain aru, et ei olnud tirinud ära mitte ainult ta juukseid, vaid tüki peanahka. Viskasin selle maha ning jäin ootama, mida tüdruk nüüd teeb, kartsin, et pean ta reaktsiooni kõvasti muutma. Proovisin teda rahustada, aga ta oli ikka väga paanikas.

“Mida sa tegid?!” karjus ta mulle näkku. “Ma vihkan sind, ma vihan sind tõsiselt! Ma lähen ära!” Seejärel oli ta minu eest läinud.

"Annie!" hüüdsin kõvasti ja kiirustasin talle järele.

Leidsin ta lõhna järgi magamistoast, ta viskas oma asju kohvrisse.

"Lõpeta pakkimine, Annie," käskisin. "Sa ei lähe siit kuhugi."

“Lähen küll, sa tegid mulle haiget, ja ma ei pea seda taluma!”

"Ma ei teinud sulle haiget!" ajasin tagasi.

Ta vaatas mind ja naeris külmalt läbi oma pisarate, mulle tegelikult ei meeldinud teda niimoodi näha. “Sa tirisid mul juuksed peast ära. Mul on peas faking auk.”

"Kasvab kinni," vastasin külmalt. "Lõpeta nüüd see pakkimine."

“Sa oled halb inimene ja ma ei jää sinu juurde! Ma väärin paremat!”

"Ei vääri. Sa loobid mu raha tuulde, katkestad reise, oled sõnakuulmatu... ja nüüd sa rikkusid veel oma auto ka ära!"

Ta vaatas mind jälle pisarates ja hammustas oma alahuult, ma võisin tunda, et tal oli väga valus. Surusin selle maha ja proovisin esile kutsuda alandlikkust, aga ta oli nii jäärapäine, et see osutus tohutult keeruliseks ülesandeks.

“Ma ei loobi su raha tuulde, sa pole mulle raha andnudki, sa pole kunagi mulle lihtsalt midagi keelanud.. See on sinu süü,” sõnas ta veel vahele,ma ei suutnud sel hetkel teda üldse eriti kontrollida. “Ja sõnakuulmatu? Ma ei ole mingi titt, et sa mind käsutama peaks! Ja mis reisi katkestamine, türa, sa ise ütlesid, et teeme nii nagu mina tahan!”

"Ma eeldasin, et sa suudad normaalsuse piiridesse jääda! Türa, ärme unusta mainida seda, et sa siin vahepeal ringi liputasid!"

“Aga sa ei öelnud, et see pole normaalne! Ja ma liputasingi, tore on, nüüd lähen liputan edasi! Head aega!”

"Annie, sa ei lähe kuhugi!" Sundisin teda rahunema.

“Miks ma minna ei või, kui ma mitte midagi väärt ei ole ja sa mind isegi ei armasta ja mulle haiget teed?” mulle tundus, et nüüd suutsin selle alandlikkuse siiski välja tuua.

"Ma ei ole midagi sellist isegi öelnud... Annie, ma armastan sind ja ma tahan, et sa jääks."

“Aga sa...” ta pani käed oma juustesse. “Ma hakkan hulluks minema, anna andeks.”

"Ma annan sulle andeks," noogutasin. "Aga midagi sellist ei tohi korduda."

“Harry, ma arvan, et... ma peaks ikkagi minema,” ta vaatas kohvrit. “Võibolla mina ei ole väärt paremat, aga sina oled.”

"Mida sa räägid, Annie... see kõik on vastupidi."

“Aga sa...”

"Tss..." Rahustasin teda ja võtsin ta enda raudsesse haardesse.

“Oled sa kindel?”

"Sada protsenti. Mina ja sina jääme igaveseks kokku, mitte keegi ei saa sind minult ära võtta, Isabella.”

-

tõn tõn tõõõõ - läbi

kolmandat osa hakkab postitama Writnes (millalgi ;D)