10. peatükk

22 1 0
                                    

Mõtlesin, kas Minjaele tasub hetkel helistada. Ta kindlasti õpib, ei tahaks teda segada, aga samas ta peaks puhkama vahepeal. Otsustasin teha videokõne. Kõne kutsus ja kutsus. Korraks mõtlesin isegi ära panna, aga siis ta lõpuks võttis vastu.

"Miks sul nii kaua aega läks?" küsisin, kui ta nägu ekraanile ilmus.
"Sorry, ma alguses ei pannud tähele, et sa mulle helistad," ütles ta naeratades ja sõi midagi.
"Kus sa oled?" küsisin imestades, "tavaliselt sa sel ajal õpid."
"Ma tulin välja sööma, sest mul pole kodus midagi süüa. Isegi ramenit ei ole," ütles ta.
"Mul on ka kõht päris tühi, kus sa täpsemalt oled? Tulen sinna."
Ta jagas oma asukohta ja nägin, et ta oli umbes 10 minuti kaugusel.
"Aitäh nunnu, olen seal 20 minuti pärast, pean oma empsi ära moosima," ütlesin talle ja panin rutates kõne kinni.

Tõusin voodist püsti ja märkasin peeglist milline ma välja nägin. Mul olid juuksed üsnagi sassis krunnis, mis polnud ükdsegi mitte kena, seljas olid dressid ja meik oli ka maha kulunud. Mul on ainult 10 minutit aega. Tean, et emps lubab mind välja nagunii, seega kiirustasin, et oma riided ära vahetada ja ka meiki pisut värskendada.

Riided vahetasin helesiniste lemmikteksade ja valge pusa vastu, mis oli mulle pisut suur, aga nägi nunnu välja. Kammisin juuksed ja panin need kõrgesse hobusesabasse. Meigiga õnneks väga palju vaeva nägema ei pidanud. Värskendasin ainult pisut nägu ja kasutasin lemmik korallroosa huulepulka. Nägin, et mul oli veel 2 minutit tossud jalga ajamiseks ja empsilt raha küsimiseks. Haarasin oma helekollase õlakoti ja jooksin tõese jalga panema.

"Emme, kas sa palun annaksid mulle natuke sularaha, ma lähen Minjaega välja sööma!" hüüdsin talle jalanõudega mässates. Emps lohistas end esikusse ja jättis esikukapile 40 000 vonni (umbes 30€).
"Aitäh!" haarasin raha ja ruttasin tänavale. Mul oli veel 9 minutit aega. "Ma peaksin enam-vähem jõudma, kui ma kiiremini kõnnin kui tavaliselt," ütlesin endale ja lisasin kiirust.

Tõmbasin ukse lahti ja otsisin silmadega Minjae'd, kes istus seina ääres. Istusin tema vastu maha ja tellisin kausi bibimbapi ja Sprite'i. Minjae oli oma toiduga jõudnud poole peale.
"Kas sa üldse õppisid enne siia tulemist?" küsisin poisilt, kes aeglaselt sõi. Võtsin vaikselt Minmini tellitud vürtsikaid riisikooke ja kimchi'd.

"Tahad, et ma aus oleksin?" küsis ta tõsiselt. Noogutasin.
"Ma magasin. Tegelikult pole ma kordagi õppinud, kui ma olen öelnud, et seda teen. Mul on kõik loomulik intelligents. Pärisin selle oma isalt. Kui ma tunnis kõigest aru saan, siis kodus mul enam korrata vaja ei ole," ütles ta ja võttis uue suutäie. Mu ette asetati bibimbap, võtsin metallist söögipulgad ja hakkasin sööma.
"Okei, see seletab, miks sa klassi number üks õpilane oled, aga mida sa teed pärast kooli, kui sul korrata vaja ei ole?" küsisin ja alustasin oma toiduga.
"Tavaliselt ma.vaatan, kas midagi süüa on ja siis lähen magama. Pärast seda, kui ma tunnis millestki aru ei saanud, kordan niikaua, kuni ma teemast aru saan," vastas ta ükskõikselt, "tihti tellin pärast uinakut süüa või lähen välja sööma. Palun ära kellelgi seda ütle, ma tahan säilitada oma nohiku staatust." Imestasin ta viimase lause üle, kuid ei öelnud midagi.

Lõpetasin söömisega enne Minjae'd.
"Ma ei saa aru, miks sa nii kaua sööd," heitsin talle tema aeglast söömist ette.
"Rahu rahu, las ma naudin oma toitu," ütles Minjae süües oma eelviimast ampsu.
"See on ilmselt ka üks põhjustest, miks sa söömas ei käi," ütlesin talle, kui püsti tõusin, et oma toidu eest maksma minna. Nägin, kuidas poiss oma pead raputas, kiirustades oma viimase ampsu ära sõi ja mulle järgnes.

Kassas makstes, tegi Minjae ettepaneku jäätist sööma minna.
"Kuigi kell on juba 9, olen nõus," ütlesin ust lahti lükates. Jalutasime lähikauplusesse ja mõlemad ostsime  melonimaitselised mahlajääd.

Kodu poole jalutades me eriti ei rääkinud. Ma lihtsalt ei osanud mitte midagi rääkida, aga meie vahel on mugav vaikus. Kõndides märkasin, kui kena ta side profile on. Poleks arvanud, et tal peale tarkuse välimust ka on, seda juhtub harva, kuid teaksin, et emme ja issi väga ei oleks nõus selle suhtega, sest ta pole kristlane. Miks ma üldse vaevan oma pead selliste mõtetega? Küll jumal saadab selle õige inimese minu ellu.

Jõudsime Minjae maja ette. Märkasime, et köögis tuli põles. Maja ees seisid politsei ja vanemate autod.
"Miks politsei siin on? Mu vanemad tavaliselt ei ole sellisel ajal koduski," ütles ta ja hakkas välisukse poole liikuma.
"Oota," haarasin ta randmest, "helista oma vanematele ja küsi igaks juhuks kas nad ikka on kodus."
"Okei," ütles ta ja helistas oma emale.

"Ära järgmised 2 päeva koju tule. Jätsin su vajalikud asjad spordikotiga ukse taha. Mine Bora juurde," kuulsin Minjae ema rääkimas.
"Miks ma koju tulla ei saa?" küsis poiss murelikult.
"On parem, kui sa uurimisest välja jääd. Meile murti majja sisse. Ära muretse, sinu toast ei võetud midagi, sest sul isegi ei ole seal midagi," vastas ta ema ja pani kõne kinni.
"Aitäh, et sa nii armastav ema oled," pomises poiss endale. Minjae hiilis vaikselt välisukse juurde ja haaras sealt spordikoti, kus pidid olema tema asjad sees olema. Õnneks on homme nädalavahetus, seega kooli pole.
"Arvan, et me peaks siis minu juurde liikuma," ütlesin Minjaele ja võtsin suuna oma kodu poole.

Teel helistasin ka emale ja rääkisin mure südamelt ära. Ema oli nõus Minjae tulekuga, sest oli hädaolukord.

Koju jõudes surusin oma sussid jalga, haarasin Minjae spordikoti ja kiirustasin poissi ootamata oma tuppa, et see natukenegi paremaks muuta. Oota, aga miks ma seda üldsegi teen. Minjae on minu puhul hullematki näinud. Kas mul hakkavad Minjae  vastu tunded tekkima?

Miks mina? // CompletedWhere stories live. Discover now