XXXV Peatükk

2.8K 306 88
                                    


TESSA

Laupäeval ärgates, pole ma veel tassigi kohvigi joonud, kui juba pakin.

Bethiga jäi kokkulepe, et lasen end hiljemalt lõunaks sinna viia ja ma olen oma esialgsest graafikust pikalt maas.

Loomulikult pidin ma just täna hommikul kauem kui tavaliselt magama ehk siis täielikult sisse. Aga see oli mingis mõttes isegi mõnus, arvestades et tavaliselt ärkan ma sunniviisiliselt ja liiga vara.

Nüüd üritan ma samaaegselt mõelda asjadele, mida kaasa pean võtma ning ennast riidesse panna.

"Tessa, kas sa oled ikka mineja?" koputatakse mu magamistoa uksele ning Steveni hääl teisel pool seda küsib.

"Jah," hüüan närviliselt, saades parasjagu särgi üle pea vinnatud,"anna mulle viisteist minutit."

"Kas kõik on korras? Vajad millegagi abi?"

Tõmban ukse lahti, mehe värskelt klanitud nägu vaatab mulle vastu. Ma pole ennast veel peeglist vaadanudki, ilmselt oleks parem kui ei vaatakski. Võrreldes temaga olen ma tõenäoliselt nagu õudusfilmist välja astunud.

"Kui sa mulle tassitäie kohvi teeksid, oleks see ütlemata imeline," oigan mehe pakkumisele vastuseks ja tõmban käega läbi juuste. Ma tõesti vajan ühte, enne kui teele asume.

"Raske hommik?" küsib ta muigelsui, vaadates katastroofi minu selja taga. Mu riided on absoluutselt igal pool mööda tuba laiali, voodi on tegemata ning kardinad ikka veel akende ees.

"Võib öelda küll," nõustun masendunult. Loodetavasti hoiab ema siit täna hommikul eemale. Vastasel juhul kaotan ma veelgi aega, sest ta kohe kindlasti käseb mul selle segaduse ära koristada.

"Võta rahulikult," rahustab ta mind. "Olen kindel, et su sõber ei jäta sind aia taha, kui sa mõned minutid hiljem saabud."

Tal on ilmselt õigus, aga kummalisel kombel see ei aita mind praegu. Olen erakordselt närvis kogu selle ettevõtmise pärast. See on mulle suur samm, hiiglaslik lausa, ja, olgugi et olin sellega ise nõus ning veensin isegi oma vanemaid seda lubama, tunnen ma teatud muret.

Mis siis, kui mind tabab seal olles paanikahoog või ma näen halba und? Peaaegu terve nädal on möödunud, ilma et oleksin kumbagi kogenud, aga ma tean, et nad tulevadki tavaliselt ootamatult.

Ma olen stressis.

"Ma lähen teen sulle siis kohvi ja midagi hamba alla, kuniks sa lõpetad."

"Aitäh sulle," tänan meest.

Ta keerab juba minekule, kuid peatub siis ja tuleb tagasi. "Sa tead, et saad meile iga kell helistada, eks?"

Noogutan.

"Kõik läheb hästi." Ta naeratab mulle soojalt ja see süstib ka minusse pisut positiivsust, mida hädasti vajan.

Noogutan taas ja varjun tagasi oma tuppa, kus lõpetan pakkimise ning enda valmis sättimise. Kindel, et mul on kaasas rohud, pipragaas ning laetud telefon, lahkun toast, kuhu parimal juhul naasen alles homme.

Nagu lubatud, ootab mind allkorrusel tass aurava kohviga ning taldrik isuäratavate vahvlitega, millele on määritud maapähklivõid ja puistatud peale värskeid marju. See venitab mu suule laia naeratuse ning ma kaevun ennastunustavalt etteantud einesse, nautides igat suutäit nagu oleks see mu viimane.

Kui ma olen peaaegu lõpetanud, ühinevad minuga köögis ka ema ja Steven, kes just ülemiselt korruselt laskusid.

Ema soovib mulle head hommikut ning küsib, kas sain kaasa kõik vajaliku, lugedes mulle isegi mõned tema meelest olulisemad ette. Kui naine on rahul, et kõik on olemas ja mina olen imelise söögi lõpetanud, lakun ma ema õuduseks puhtaks nii taldriku kui ka oma kleepuvad sõrmed ning naeratan talle armsalt, kui ta mind üle köögisaare põrnitseb.

Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)Where stories live. Discover now