LXXV Peatükk

2.4K 100 42
                                    

Muusika:

Selline punt nagu Diztord leidis mind Spotifys. Loo nimi on Monsters.

TESSA

Nädalavahetusele järgnevad päevad veedame Alexiga tihedamalt suheldes ning see tõstatab nii mõneski inimeses soovi esitada küsimusi.

Otsa teeb lahti Beth, kes juba pühapäeval uurima tuleb, mis Alexi ja minu vahel toimub? Vastan talle, et üritame lihtsalt läbi saada ning vaatame, kuidas see õnnestub. Tüdruk paistab sellega rahul olevat, kuid ei jäta küsimata, kas liigume millegi romantilisema poole. Tõmban sellele mõttele kiiresti kriipsu peale ja kinnitan, et sõprusest kaugemale see asi ei lähe. Jah, poiss meeldib mulle, kuid ma pole valmis astuma suhtesse ei tema ega kellegi teisega. Ta noogutab, mul ei jää märkamata väike muie tüdruku suunurgas, mille peale teda põrnitsen. Ta ei usu mind.

Ka Ben küsib esmaspäeval, kui Bethiga koos nende lõunalauda istume, kas mina ja Alex nüüd käime? Ma peaaegu lämbun kurku tõmmatud friikartuli kätte, kuid mind päästab lauas viibijate kiire reaktsioon ja koputused seljale, mis mu hingamisteedel vabaneda aitavad.

Neelan pisarsilmil vett, kui Alex Benile ütleb, et me ei kiirusta asjadega.

Tema vastus jääb mind painama, aga ma proovin sellele mõelda nii vähe kui võimalik.

Äkki homme ta tüdineb sellest mõttest?

"Sinuga on kõik hästi?" küsib poiss minult neljapäeval, kui taas maja peal toimetame. See on peaaegu valmis - jäänud on vaid pisiasjad, millele Alex keskendub eriti hoolikalt. Ma olen aru saanud, et ta põeb raskekujulist perfektsionismi, kui asi puudutab töötamist.

Selja taga kutsuvad Joe ja kutid teda tögavalt millimeetrimeheks, mis on absoluutselt tõsi.

"Mhmh," ulatan talle järjekordse liistu.

"Kindel?" kahtleb ta, "oled viimastel päevadel vaikne olnud."

Lükkan kahe sõrmega üle ninajuure, teen paar ringi kulmude vahel.

"Ma olen lihtsalt väsinud," ohkan. "Ei jõua ära oodata, et vaheajale saaks."

Osaliselt, see on tõsi. Koolist kaks nädalat puhkust kõlab nagu hirmkallis pakett kuskile imelisse paika. Selle ootamine paneb mul varbad ärevusest surisema.

Ta noogutab, sirutab käe. Asetan uue liistu tema sõrmedele.

"Vaheajast rääkides, kas sul on midagi juba plaanitud?"

"Ei. Ilmselt olengi lihtsalt kodus."

"Te ei sõida perega kuskile?" pärib ta edasi. "Mõne sugulase juurde või midagi?"

Kehitan õlgu. "Minu teada mitte. Meil pole väga kedagi, kelle juurde minna."

Minu vanavanemad on surnud ja mu emal pole õdesid ega vendi. Steven pole meid kunagi oma sugulaste juurde viinud, seega ma isegi ei tea, kas temalgi neid on. Põhimõtteliselt siis olemegi me vaid neljakesi ja selles polegi midagi halba. Jõulud ja aastavahetus inimeste seltsis, kellega tunnen end turvaliselt, ei kõla minu jaoks sugugi kehvasti.

"Teie lähete ära?" küsin, sest ma pole tegelikult Bethilt selle kohta veel uurinud.

"Jah."

"Kuhu?"

"Meil on poistega välja kujunenud traditsioon vähemalt talvevaheajal mägedesse suusatama minna."

Muidugi. Siin ju isegi ei näe jõuludel lund, mis on küll kummaline, sest jõulud lumeta on põhimõtteliselt sama, mis Halloween maiustusteta, eks? Mul on ükskõik, olen valgeid ja külmi jõule näinud küll, aga loomulikult tahavad nemad seda kogeda. Nad saavad seda endale lubada, seega miks mitte?

Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)Donde viven las historias. Descúbrelo ahora