TESSA
Ta sikutab turvavöö peale, käivitab auto. Kinnitan ka enda vöö. Vaikus salongis on pingeline ja lämmatav, mistõttu on raske end liigutada või isegi hingata.
Mõtted keerlevad mu peas nagu lõputu, pime segadus ja mul on hulluks minemise tunne. Muutun ärevaks iga läbitava tänava ja mööduva minutiga. Aeg-ajalt võtan julguse kokku ning piilun noormeest rooli taga, kes on keskendunud teele.
Jätkuvalt pole mul õrna aimugi, kus temaga seisame. See sõnavahetus ei toonud absoluutselt mingit selgust ja ma mõtlen, kas peaksin selle kohta ise küsima.
Neelatan ja hingan sisse.
"Kuidas me siit edasi käitume?" küsin vaikselt.
Tema sõrmed pigistavad rooli, sõrmenukid valged vastu musta.
"Sina otsustad," vastab ta lihtsalt ja pigem tuimalt, aga ma tean teda piisavalt kaua, et tunda ära kerge häiritus tema toonis.
Lakun huuli, mis kuivavad ja noogutan.
"Ma ilmselt ei peaks enam järvemajja tulema," paljastan pahisedes oma varasemad mõtted.
"Kui sa nii ütled."
Ma peaaegu et kuulen teda hambaid krigistamas.
Vaatan aknast välja. Ohkan.
Tundub, et pean hakkama pikemaid ringe jooksma.
"Ja ma ei tule enam teile, kui sa kodus oled."
"Hästi," nõustub ta taaskord, üritamata midagi lisada.
Tema vastused hakkavad mind ärritama, aga ma ütlen endale, et kannataksin need ära. Kõik saab korda.
"Mis kooliga saab?"
Ta pinguldab lõuga, enne kui vastab.
"Tahad, et ma sinna ei tuleks?"
Mu suu vajub lahti. Ta tõesti arvab, et paluksin seda temalt?
"Ei, muidugi mitte," ütlen kiirelt.
"Siis mida sa tahad?" küsib ta külmalt.
Ma tahan, et sa ei oleks selline. Ma tahan, et ma ei kardaks nii väga nagu praegu kardan.
"Ma lihtsalt tahan, et kõik selge oleks."
Ta turtsatab, aga ei ütle midagi.
"Alex, palun," ohkan, "ma ei taha sinuga tülitseda."
"Ära muretse. Peale tänast seda enam ei juhtu."
Krigistan hambaid. Ta teeb selle raskemaks kui peaks.
"Mis võimalusi meil sinu arvates veel oleks olnud?" pöördun nüüd tema poole, mu oma hääl kõrgenenud. "Sa tead sama hästi kui mina, et me ei oska teineteisega suhelda muud moodi, kui selliselt—karjudes ja vihastudes." Osutan meile.
Ta vajutab pidurit nii järsku, et paiskun istmel ettepoole ja vaid turvavöö takistab mu kehal vastu armatuurlauda lendamast ning rohkem haiget saamast.
Enne kui saan sellise mõtlematu teo üle üldse kaeblema hakata, kostub mu kõrvalt järjekordset karjumist.
"Sa ei andnud meile isegi võimalust proovida!"
"Ja ma ei pidanudki seda tegema!" karjun vastu.
Ta kargab autost välja ja tormab minu poolele, rabades minu ukse samuti lahti. Kummardudes üle minu, laseb mu turvavöö vabaks ja tõmbab mu õue.
Uskumatu!
Ta lajatab ukse tagasi kinni ning lükkab minu selle vastu.
"Aga kui mina tahan?"
ŞİMDİ OKUDUĞUN
Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)
Teen FictionTessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii? Vihkamisest saab sõpr...
