Don't Forget Where You Belong [Eesti keeles, 1D]

"Ellu!" kisas mu noorem vend, "ärka üles, jõuluvana käis!"

Naeratasin uniselt ning avasin tõmbasin oma väikse vennakese, kes oli minu peale roninud, tugevasse embusesse. "Hommikust väikemees," ütlesin sind surusin poisi laubale musi. Tema ainult kilkas selle peale ning põgenes naerusui minu toast. Naeratasin ning tõusin voodil istukile. Venitasin end korra ning tõusin voodist, et end korda teha. 

Sammusin rahulikult vannitoa poole samal ajal kuulates, kuidas väiksemad all oma kinkide üle rõõmustavad. Aga noh, eks see püha ongi ju mõeldud rohkem väiksematele lastele. Kõik need jõuluvanad, päkapikud ja muud olevused on ju ainult nende maailmas, vanemad inimesed ju teavad, et tegelikult midagi sellist pole olemas. 

Tõin korraks kuuldavale ühe väikse ohke ning astusin vannituppa. Otustasin, et käin kiiresti dušši all, seega reguleerisin endale paraja vee ning astusin duššikabiini. 

Kui oma tegevustega lõpetanud olin läksin tagasi enda tuppa ning valisin sealt endale riided. minu ohvriteks osutusid natuke kulunud mustad teksad ning roosa topp. Ma ei hakanud mindagi erilist selga otsima, sest mul polnud plaanis täna majast välja minna. 

Otsustasin, et lähen samuti alla oma õe, venna ja vanemate juurde. Sammusin rahulikult trepist alla ning seejärel elutuppa. Elutoa keskel seisis üsna suur kuusk, mida me eile ise ehtisime. Kuuse all oli hulganisti kinke. "Hei, emps!" tervitasin ema, kes valgel nahast diivanil istus. Ema naeratas mulle vastuseks ning näitas käega kuuse poole, et ka mina sealt oma kingitused saaksin. 

Kükitasin kuuse kõrvale ning hakkasin kinkides sorima. Leidsin sealt kolm omanimelist karbikest. Avasin need kõik ning otsustasin, et olen oma kinkidega rohkem kui rahul. Minu lemmik kink oli roosa käekell mida ma endale ammuilma tahtnud olen ning lõpuks selle ka sain. Kinkide seas olid veel kaks iPhone kaant, roosa käekott, paar nootidega kõrvarõngaid ning roosad kõrvaklapid.

Palju roosat eks? Mina isiklikult ei imesta, sest roosa on mu lemmikvärv seega on see mulle vägagi meeltmööda. 

"Meeldivad?" küsis ema oma heleda häälega. Noogutasin vastuseks ning tõusin põrandalt ja embasin ema. "Kus paps on?" uurisin. "Ta... ta läks ühele kohtumisele," kokutas ema. Varjab ta midagi? "Ta peaks varsti jõudma."

"Mis kohtumisele? Kellega?" kergitasin kulmu ning uurisin ema nägu.

"Ma ei tea," vastas ema kiirelt ning pööras pea mu väikse õe Hanna poole. Ema käitus kahtlaselt, aga ma üritasin sellest mitte väja teha. Korjasin maast oma kingid kokku ning kadusin nendega enda tuppa. 

Sättisin asjad sahtlitesse ja kappidesse, et need laiali ei oleks ning seejärel istusin voodile. Võtsin kummutilt oma iPhone ning läksin twitterisse, et seal natuke inimesi stalkida. Varsti hakkas mul igav ning läksin hoopis snapchatti ja vaatasin, kes mulle snappinud olid. Vastasin osadele ning panin telefoni tagasi kummutile. 

Kuulsin, et all käis uks. Olin kindel, et see oli minu kallis papa, kes jõululaupäeval kuskil kohtumistel käib. Tõusin voodilt ning paotasin oma toa ust, et kuulata, kas tulija oli minu isa või mitte. 

"...meil läks aega, et lennujaamast probleemiteta tulema saada," eristasin oma isa hääle, kuid ta rääkis millegi pärast inglise keeles, ta aksent oli naljakas. 

"Fänne oli tõesti igal pool, ma ei mõista kuidas nad teadsid, et ma Eestisse tulen," kuulsin kedagi veel inglise keeles rääkimas. Olin segaduses. Miks isa meile mingi inglase siis toonud oli? Pealegi oli ta ju võõras, jõululapäeval ei tooda võõraid inimesi koju. 

Otsustasin, et lähen asja uurima ning väljusin enda toast. Kiirustasin trepist alla ning seal läksin kiirkõnniga edasi koridori. "Hei, paps," tervitasin isa kallistusega. Pöörasin pilgu isa kõrval seisvale noormehele. Ta oli nii kuradi tuttav. Tõmmu nahk, tumedad juuksed, tatoveeringud kätel. "Kes see on?" küsisin näpuga mehele näidates. "Elise, see on sinu poolvend, Zayn," vastas isa. 

Hoidsin oma näo emotisoonideta, kuid tegelikult olin šokis.

"Ellu, ta on su isapoolne poeg, ta on sinust kaks aastat vanem, ta sündis enne, kui meie sinu isaga kohtusime," seletas ema. 

Vaatasin segaduses pilguga kordamööda ema, isa ja Zayni. 

"Mida iganes..." pomisesin ning läksin tagasi enda tuppa. Olin natuke pahane, et keegi mulle mu 'vennast' midagi ei rääkinud. Ohkasin ning viskusin voodile pikali, et asjade üle järele mõelda. 

Hei! :)

Uus järjekas, jee! :) Igatahes ma ei hakanud seda osa väga pikka tegema, sest kes teab kas sellele lugejaidki tuleb. 

Igatahes ma ütlen kohe ära, et osad ei hakka tulema nii tihti kui teie ja ma ise tahaksin, sest mul on tegelikult pooleli raamatu kirjutamine, mis on mul kindlasti eelisjärjekorras, sest kui ma seda raamatut ei lõpeta siis ei lõpeta ma ka klassi nii et jah :D

COMMENT| VOTE| SHARE