Elades igavesti [✔️]

19

Avan aeglaselt silmad.

Valge lagi ja aeglased piiksatused.

Kas ma olen haiglas?

Üritan püsti tõusta. Terav valu läbistab mu keha.

"Mmkkhh…"

"Hei, hei…kõik on korras. Ära tõuse püsti."

Kellegi käed lükkavad mu õrnalt pikali tagasi.

Kes see on?

Mu pilk selgineb.

"Juliette?"

Mu hääl on kähe.

"Ikka mina."

Sõnab ta naeratades ja klaasi vett valades.

Ta aitab mul klaasi tühjaks juua. Ja istub voodi kõrval olevale toolile.

"Kus me oleme? Mis toimub?" küsin ma ruumis ringi vaadates.

"Kõik on korras Jack. Me oleme palee haiglas, sa said haavata mäletad?"

Korraga tuleb mul kõik täies ulatuses meelde.

"Ohh! Oota kas sinuga on kõik korras?!"

"Ja Jack minuga on kõik korras."vastab ta kinnitaval toonil mul õlast kinni võttes.

" Ohh, siis on hästi."sõnan ma pinge minu õlgadest kadumas.

"Kas keegi veel jäi ellu?"

"Oo ja, Hitomi näiteks."

"Dr Edmond?"

"Kahjuks mitte."

"Ohh…"

Sekundiks tekib meie vahel vaikus.

"Kuidas sul läinud on vahepeal? Said ikka ilma minuta hakkama?"

"Haha…isegi sain. No ma algul ikka kartsin et sa oledki päriselt läinud ja hiljem sain teada, et oled haiglas ja muretsesin sinu pärast. Aga ja…ja ma, ma sain hakkama. Teiste abiga."

"Mul on hea meel selle üle Juliette." kinnitan ma talle.

Naeratame üksteisele.

"Okei, sa peaks nüüd puhkama. Ma lähen praegu, aga tulen homme tagasi eks?"

"Mhmh. Bye, bye."

"Lehva, lehva~" vastab ta kätt lehvitades.

"Haha…lehva,lehva~" lehvitan ma vastu.