Elades igavesti [✔️]

5.

Oleme Juliettega tulnud veranda diivanile istuma. Istume natuke aega vaikuses, näen kuidas ta ennast vestluseks kogub. Tema pilk on suunatud kaugusesse.

“Meid oli neli alguses: mina, Matilda, Juhan ja Hannes. Olime üks punt sõpru ja teised küla lugupeetud mehed ja mõned naised otsustasid, et meie oleme need keda ravitseja suve pidustuste ajal rituaalis kasutab. Ja me nõustusime, kuna toll hetkel olime uudisimulikud. Selleks rituaaliks pidi 15 või 18 olema. Mina ja Hannes olimegi siis 15, Matilda ja Juhan 18. Tegemist oli rituaaliga, mille käigus sinu ja mõne vana vaimu hinged põimusid. Kristluses oleks öeldud, et meie sees on deemonid. Meie rahval nimelt polnud ühte Jumalat, uskusime haldjaid, pisuhändasid, kratte, näkke ja selliseid asju. Toll ajal polnud kristlus veel Läänemere kanti nii väga jõudnud . See juhtus mittu kuud pärast rituaali. Kui ristisõdijad meie küla ründasid õnnestus meil neljal põgeneda. Jõudsime kaugemal asuvasse külla mis oli veel puutumatu. Seal olles saime teada, et...et meie külas...meie külas olid päris paljud surma saanud. Mina ja Hannes ei teadnud oma peredest midagi. Aga Matilda ja Juhan kaksikud, nende vanemad olid surma saanud. Kuulsime, et ka ravitseja oli tapetud, kuna teda peeti nõiaks. Teadsime, et peame enda võimeid võimalikult palju varjama. Khm…alguses ei pidanud me enda muutusi eriti milleksgi, nagu me teatsime et pikaaegne elu käib sellega kaasas...aga kui aastat möödusid ning me vanemaks ei jäänud...hakkas kogu sellest asjast needus saama.”

Näen kuidas ta vaeva näeb, et mitte nutma puhkeda.

"Juliette…sa ei pea täna kõike rääkima."

"Mhmh," sõnab ta nutusel häälel, ning suundub tagasi sisse. Lähen tema järel ja näen kuidas ta trepist üles läheb, seejärel kuulen ukse avamis ja sulgumis häält.

See kõik tuleb vähehaaval ja ootamatult. Matilda, Juhan ja Hannes. Põhjused miks Juliette ainuke on.

8 päeva pärast istume ja sööme õhtus:

"Matilda…ta…ta langes pärast vanemate surmast kuulmisest masendusse. Tänapäeva mõistes isegi depressioni. Ta…ta ei, ei suutnud enam. Ükskõik kui palju ma proovisin…ükskõik mida ma ütlesin. See oli 5 aastat peale ta vanemate surma. Oli september, 1207 aasta.  Tal…tal sai kõrini. Meie suguste tapmiseks on ainult kaks viisi, ta kasutas ühte neist. Matilda…Matilda ta pani…pani ennast põlema..."

6 päeva hiljem oleme mõlemad raamatukogus ja ma töötan, tema minu vastas istumas kui ta korraga rääkima hakkab:

"Juhan. Pärast nii vanemate, kui ka õe kaotust langes ta alkoholismi. Käis kogu aeg kõrtsis joomas ja ennast lolliks tegemas…sattus tihti jamadesse. Hannes pidi teda sealt tihti ära tooma. Nii kestis see 6 aastat. Siis lõpuks jäi ta järjekordselt süüdi, seekord varastamise eest…inimesed...inimesed juba vihkasid teda ja nõudsid talle karistust. See oli novembris, kui talt pea raiuti…"

Ning siis 7 päeva hiljem istume verandal ja joome külmi jooke, ning mõtleme niisama omi mõtteid:

"Hannes ja mina olime juba mujale kolinud. Oli näha, et tal oli juba üsna kõrini saanud…nagu minulgi. See oli juba 15 sajandi algus ja ei mingit märki vananemisest...siis korraga saabus mulle teade. Mina ja tema…me olime teeselnud, et oleme abielus, kuna toll ajal oleks imelik olnud öelda et oleme lihtsalt sõbrad ja elame koos. Ta oli mere ääres kaljult alla hüpanud…ja…ja tema pea oli...oli täitsa puru omadega… "

Ja siis 4 päeva hiljem istume köögis:

" Pärast seda kõike…pärast Matilda, Juhani ja Hannese kaotust. Ma olin nii õnnetu, raevus ja tahtsin ise ka surra…tahtsin et see maailm põrgu põhja läheks…tahtsin, vajasin neid. Igatsesin neid. Matilda…ta...ta oli enamat kui sõber. Ma…ma armastasin teda ja igatsesin teda. Aga miski takistas mind, tema takistas mind. Mulle meenus see vana Matilda ja ma teadsin, et tema tahaks et ma püüaks. Tahaks et ma õpiks, areneks, näeks maailma, leiaksin ehk kellegi uue. Nii, et ma hakkasin olukorraga leppima ja üritasin elada nii hästi kui suutsin…see oli keeruline. Mõnikord isiklike põhjuste pärast, mõnikord inimeste pärast. Vahepeal mõtlesin mis neil ometi viga on…"

Ning järgmisel päeval istume me kontoris ja lepime kokku mida ja kui palju ma jagada võin. Seejärel loen paberile kirjutatud teksti ette, arvuti salvestab selle ja saadab edasi. Jäin kirjas võimalikult diskreetseks. See mida Juliette minuga viimastel päevadel on jaganud, on olnud südant lõhestav. Tunnetan tema valu iga oma keharakuga.

"Juliette…ma tänan sind, sa jagasid minuga nii paljut. Ma ei oodanud midagi sellist."

"Ma tänan sind Jack, toetuse, kuulamise ja mõistmise eest. Kedagi sinusugust pole mul kaua olnud. Pärast nende surm ei julgenud ma kedagi oma ellu lasta. Aga ausalt öeldes oli selle kõige ärarääkimine vabastav tunne."

Seejärel tuleb ta minu juurde, ning põimib oma käed ümber mu kaela, asetan oma käed ta pihale. Kallistame nii natuke aega, ning eemaldume üksteisest. Ta naeratab mulle ja tema põskedelt jooksevad pisarad.

" Sõber?"

" Jah, Juliette."