Piits käis vastu mu selga nagu välk vastu puud, jättes verise jälje mu seljale. Loomulikult ei tea Seryth midagi sellest, kuidas tema valvurid minuga käituvad.
Nad kartsid, kui ma Cyruse äärepealt tapsin, aga nüüd on nad julguse kokku võtnud, sest ma olin ju kõigest vang, kes sureb varsti.
Olin nii väsinud, sest ma ausalt ei jaksanud enam tegeleda eluga, nagu praegu. Kes tahaks, kui Seryth ütleb sulle, et armastab sind ning siis jookseb minema, jättes enda valvurid sind piitsaga peksma.
Pöörasin ennast ümber ning haarasin piitsast, lüües valvurit siis kõhtu. Teine hakkas koheselt paanitsema. ,,Nõid, lase ta lahti!'' Karjatas mees, üritades teist meest minu haardest päästma.
Virutasin talle ise kord piitsaga vastu nägu ning ta kiljus sellepeale. Jah, mees kiljus täiesti kileda häälega, et see ajas mind naerma.
Lasin teise mehe lahti, kes roomates läks mu kongist välja ning teine oli juba pooleldi teiselpool koridori, ikka veel kiljudes.
Libistasin piitsa tagasi neile, teine mees võttis selle ruttu ära ning jooksis ka teise järgi. Mõlemad uludes täiesti erinevatel põhjustel.
Loomulikult ei lase ma neil lihtsalt ennast piinata, aga nad ei õpi sellest. Mehed on nii lollid ning ei saa aru, et ma ei ole kõigest hale naine, nagu nad arvavad.
Sellest, kui Seryth Cyruse pea mu kongi ette tõi, oli möödas alles pool päeva. Algusel arvasin, et ta teeb lihtsalt nalja sellega, kui ta ilmus kohale, näost verisena. Kes oleks uskunud, et ta tapab Cyruse?
Pole aimugi mis mulle sisse tuli, kui ma pühkisin verd ta näolt. See oli isegi ligitõmbav, kui ilus ta nägi välja sellisena.
Teadsin, et olin Serythi rikkunud. Noormees, keda ma esimest korda öösel nägin oli kadunud. Tegin Serythist uue monstrumi, valmistasin ta enda kätega selliseks.
Seryth aga ei ole hullem, kui mina. Olen kindel, et see polnud tema esimene tapmine, aga ei jää ka viimaseks.
Vahet ei ole kas ta tapab läbi maagia või läbi enda käte. Temast on saanud ainult üks deemon, kes näeb välja nagu ingel.
Üritasin veega, mis mul alles oli, enda haavu puhastada, kuid ma ei saanud sellega hakkama. Vesi tekitas ainult rohkem valu mu seljale, et pidin pea vastu kiviseina toetama ja hinge tõmbama. Mul ei olnud peeglit ega õigeid vahendeid, et see kõik korda teha. Pidin ootama ainult naturaalset paranemist, mis ei ole nii lihtne.
Aeg möödus vaikselt, kuni oli kosta ukse avamist ning samme, mis olid mulle niigi tuttavad. Seryth ei saanud minust eemal olla.
,,Nasrin?!'' Ehmatas kuningas ning ma pöörasin ruttu ennast ümber.
,,Mis nüüd on?'' Pomisesin kurjalt ning Seryth sisenes, alles nüüd nägin uusi valvureid mu kongi juures olevat.
,,Su selg on verine! Mida sa ometigi tegid?'' Üritas Seryth mulle läheneda, aga ma ei lasknud tal.
,,Kukkusin.'' Ainult loll usuks seda halba valet, mis mu suust välja tuli.
,,Lõpeta. Kutsuge tohter siia enda asjadega.'' Käsutas Seryth ning valvurid noogutasid ja üks neist lahkus, et minna tohterit kutsuma.
,,Sinust on võimatu aru saada. Armastad ja siis ei armasta.'' Turtsatasin ning Seryth vaatas mind kurjalt.
,,Oled sa kunagi näinud, et ma enda vangidega halvasti käitun?'' Ohkas Seryth ja ma kehitasin õlgu.
,,Ega mind ei huvita mida sa teed.'' Vastasin ma ükskõikselt ning Seryth pööritas silmi.
,,Väga kuningannalik sinust.'' Sarkasm jäi õhku seisma ning ma pidin naerma selle peale uuesti.
,,Ikka. Ma olen ju kuninganna, keda ei olnud. Tegelikult ootan seda. Usun, et noored tüdrukud vaatavad mind nagu inglit.'' Naeratasin, kuid pöörasime mõlemad samal ajal pea ukse poole, kui vanem tohter sisse tuli.
Tohter kummardas meie ees ning alles siis nägi taa haavu mu seljal. ,,Issand armas laps, kes sulle nii liiga tegi?'' Sättis ta mind nii, et saaks kohe hakata mu haavadega tegeleda.
Vastust aga keegi minult välja ei saanud. Sellel ei ole mõtet, sest ma maksan ise nendele meestele kätte. Kasvõi põrgust, kui ma sinnani jõuan.
,,Mul oli tegelikult sinuga vaja rääkida. Kaua läheb veel?'' Küsis Seryth kannatamatult.
,,Las naine teeb enda tööd või räägi tema ees, ega minu surm kuhugile ei kao.'' Naine võpatas sellepeale.
,,Vabandust teie majesteet. Kohe saab valmis, aga ma pean käima hiljem, et vaadata, et veritsus ei oleks nii hull.'' Vabandas tohter, korraks vaadates mind üle, ta pilk jäi peatuma korraks mu kehal, kuid siis ta lahkus.
,,Nasrin, kes on Kaito?'' Lõpetas Seryth vaikuse meie vahel. Mu süda jäi seisma koheselt, kui ta seda küsis.
,,Kes on Kaito?'' Valetasin Serythile jällegi. Kuid ma ei saanud aru kuidas ta isegi Kaito nime teadis.
,,Sain kirja Ecrotise kuningalt nimega Kaito. Huvitav eks? Minu meelest ei ole enam sellist kuningriiki olemas... Ometigi ütles ta oma kirjades, et kuulud talle ning ta on valmis sõtta minema sinu pärast Vecotopiaga.'' Võttis Seryth taskust paberi, ulatades selle mulle ning ma krabasin selle ta käest kiiresti ära.
Mu käed hakkasid värisema, kui ma lugesin neid kirju. Tundsin ka käekirja ära ning tema allkirja, sest see oli minu Kaito.
Kaito, kes kadus ning kelle vanemad tapeti.
,,See ei ole päris. Keegi teeb nalja. Mul on palju vaenlasi.'' Neelatasin, kuid lõpuks esimest korda tundsin, kuidas ma kardan.
,,Sa värised nagu lambapoeg. Nasrin, ära valeta mulle taas.'' Palus Seryth, kuid ma pöörasin pea eemale, kui mu kõhtu tuli jälle see sama rõve valu.
Kui mind siia kongi toodi, oli mul kõik okei, tundsin lihtsalt ennast halvasti, sest ma ei olnud harjunud sellega, kuidas minuga käituti. Alles nüüd pärast Cyruse värki hakkati mind piitsutama, kuid ennem visati mind juba asjadega läbi trellide.
,,Ma ei oska sulle midagi öelda.'' Ignoreerisin verd, mis tilkus maha. Tahtsin, et Seryth lahkuks kiiremas korras.
,,Miks sa taas valetad mulle!?'' Hüüatas Seryth kõvasti ning ma võpatasin selle peale. Vihkasin seda momenti täiega.
,,Palun lahku.'' Üritasin välja näha, nagu ma ei olnud valudes. Need ei olnud tavalised krambid nagu peaksid olema.
,,Peale kõike, mida ma sinu jaoks olen teinud...'' Ohkas Seryth, kuid pööras ümber ning hakkas lahkuma, kuid jäi koridori lõpus seisma, et turvaga rääkida.
Alles siis hakkasin nuuksuma ning rebisin enda kleiti lahti, mu jalad olid verega täis ning ma sain aru, et see ei ole normaalne. Ma kaotasin verd, aga ma ei teadnud miks.
Kõik oli liiga palju mu jaoks. Kaitost rääkimine ning see piitsutamine. Tundsin, kuidas mul hakkas ümber pöörlema maailm ning viimasel hetkel kuulsin, kui karjuti Serythit ning arsti.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
