Elutsükkel on huvitav, me kõik tulime maailma täiesti ilma süümeteta, aga kõik lahkume kasvõi ühega. Üks päev oli jäänud ning isegi, kui ma teadsin seda, ei muutunud valu mu südames.
Serythit ma rohkem aga ei näinud, mind hoiti pimeduses ning vahepeal isegi jäeti mind üksinda, kuid mul polnud jõudu, et isegi püsti tulla.
Olen terve oma elu kõndinud surma kõrval, kuni meist sai üks. Kuid isegi surmal on lõpp inimese kehas, kuni ta leiab endale uue ohvri. Surm ei ole paha nagu kõik arvavad, vaid surm hoolitseb, et kõik leiaksid enda lõpu.
Ometi on surm mind kolm korda reetnud.
Surm reetis mind juba esimest korda, kui Milo hing tema kehast lahkus, sest surm ajas teda hulluks.
Teist korda reetis surm mind siis, kui ta võttis Kaito endaga kaasa, kuigi mina pidin olema see, keda Kaito viimasena nägi.
Kolmandat korda reetis surm mind, kui ta võttis minult minu lapse.
Pisarad olid kui kuumad jõelained mu näol, põletavad karjed mu suust aina lahkusid. Surm sõi mind suure ahnusega, tuues välja kõik valud, mida ma olin õppinud maha suruma. Õhk kadus ning enam ma ei suutnud hingata. Karjed kostusid mu kõrvades, neid olid tuhandeid. Pigistasin silmad kinni, hoides enda käed kõrvadel. Valu pimestas mind, lastes mul maha langeda.
Surm ulatas enda käe minupoole, tema naeratus oli hell. Verise käe suunasin ma surma poole, andes loa mind endaga kaasa võtta.
Surm kadus mu silme eest, jättes mind üksinda ning vesi hakkas voolama ei kuskilt. Karjusin, et ta tagasi tuleks ning mind endaga kaasa võtaks. Ma mattusin vee alla.
Tundsin helgeid käsi minu omadel ning ma avasin silmad. Olin ikka kongis, kuid ma ei olnud endam üksi ning see ei ole sama kong nagu varem.
,,Kuninganna?'' Kostus vaikne tundmatu hääl. Mu ümber oli kaks vanemat naist ning oli ka uhke vann.
,,Mis toimub?'' Mu pea lõhkus, kuid enam ma ei tundnud seda hullu valu.
,,Me tulime, et teid ilusaks viimast korda teha. Me teame, et te ei ole haige.'' Ütles üks neist, ,,mina olen Madeleine ja tema on Theresa.'' Tutvustas naine siis neid.
,,Viimast korda?'' Ei saanud ma aru, kui mind püsti aidati ning hakati minult my musti riideid ära võtma. See oli imelik tunne, kui õrnalt nad minuga käitusid.
Nagu ma poleks tegelikult üks monster, kes üritas nende kuningat tappa.
,,Jutud käivad, et kuningas Seryth ei ole võimeline kuningas ning teie tegite tema eest kõik tööd ära ning nüüd soovib ta teist lahti saada.'' Sõnas Theresa, mu juukseid sättides samas, kui Madeleine pani mu mustad riided pruuni pesukorvi.
Naeratasin kurvalt naiste poole, kes mind vanni aitasid sisse. Ma ei hakkanud rikkuma nende nägemust minust, sest ma suren homme niigi. Polnud mõttet rikkuda midagi ilusat nende silmis.
,,Kas ta on tegelikult samasugune nagu räägitakse?'' Uuris Madeleine vaikselt, lastes veega üle mu pea, millepeale ma silmad kinni panin.
,,Kuningas Seryth on tark, kuigi ta ei näita seda välja. Ärge alahinnake teda.'' Mõmisesin õrnalt, tundes kuidas Madeleine mu juukseid pesi. Ta hoidis neid nagu need oleksid kuld ning aeglaselt harutas lahti sassis kohti, mis olid kinni jäänud.
,,Kuhu te siis lähete? Kuulsin, et teid saadetakse kõrbesse elama.'' Küsis Teresa ning ma naeratasin.
,,Kui see oleks nii lihtne tema jaoks. Minust ei ole nii lihtne lahti saada.'' Naersin ning ka mõlemad naised naersid koos minuga rõõmust.
,,Odelia, teie jääte alati rahva kuningannaks.'' Tundsin, kuidas pisarad kattusid mu nägu ning mõlemad naised rohkem ei rääkinud. Nad pesid mind ning hoolitsesid mu eest, aidates mind viia tagasi enda kongi salaja, kus mind ootas ees punane kleit. ,,Meie kingitus teile, kuninganna.''
Nii lahkusid nad, kuid jätsid mulle ka peegli. Värisedes võtsin selle kätte ning vaatasin ennast. Mu nahk oli valgem, kui varem, juuksed pikemad aga nüüd puhtad. Viskasin peegli eemale ning ohkasin.
Sulgesin silmad, olles kindel, et näen jälle Kaitot või Serythit unes.
———————
Milo vaatas sihtmärki, tõmmates vibu sirgule ning lastes sellel lennata. Nool puutus sihtmärki sekundiga ning ma hüppasin üles rõõmsalt ning jooksin Milot kallistama.
Vibu oskasid kasutada ainult inimesed, kes olid õnnistatud. Nende võim oli eriline. Mitte kõik ei suutnud vibu kasutada ning sihtmärgile pihta saada.
Milo oli meie peres ainuke, kes oskas vibu kasutada. Ta üritas ka mulle vibu kasutamist õpetada, aga sellest ei tulnud midagi välja.
,,Nasrin, ma mõtlesin pikalt. Äkki oskad sa nuga visata.'' Pakkus Milo välja, ning võttis taskust välja kuldse siidise karbi ning ulatas selle mulle.
,,See on palju ohtlikum, kui vibuga lasta. Ema lõõb su maha, Milo.'' Laususin ning lükkasin siidkarbi tagasi Milo poole ning raputasin pead.
,,Nasrin, sa pead ennast oskama kaitsta. Mind ei ole koguaeg olemas.'' Surus Milo karbi mulle kätte ning noogutas. Ohkasin ning avasin karbi, välja tulles nuga, mis tundus nii peen olevat.
Sellest ajast peale hakkasin ma nugadega mängima salaja, kui ema ei vaadanud ning Milo tegeles enda vibuga edasi. Lõpuks hakkas ta ise tegema enda vibusi. Tema vibu nooled olid kuldsega kaetud ning neil oli muster, mida mina ja Milo ainult teadsime, et see kuulub talle.
,,Keha sirgu, Nasrin.'' Parandas Milo mu hoiakut, togides mu selga näpuga, et ma sirgesti seisaks. Mu pilk oli sihtmärgil.
Tundsin noa graveeringut surumas mulle kätte sisse, kuid kõik see oli mu peas. Sisestasin endale, et kõik on okei ning ma saan sihtmärgile pihta. Ma hingasin sisse ja välja ning viskasin. Ma ei julgenud kohe isegi vaadata, kuid Milo hakkas karjuma ning hüppama ja kallistas mind.
Ma sain pihta! See oli esimene kord, kui mina ja Milo õnnelikult ringi tantsisime. Meid oli õnnistatud ning keegi ei saanud neid võimeid meie seest välja rebida.
—————————
Päike oli tõusnud ning kõik oli vaikne, punane kleit oli mul seljas ning mu juuksed olid lokkis. Kedagi ei olnud mu kongide juures ning ma ei kuulnud ka inimesi väljas rääkimas.
Mu süda soovis ennast välja tõmmata mu rinnust, kuid üritasin sisetada endale, et kõik on okei ning see on lihtsalt üks halb unenägu.
Minu võitlus koos surmaga oli jõudnud lõpu poole. Naine, keda kutsuti surmaks ise, vaatab surmale otsa ning naeratab. Ei ole väljapääsu minu saatusest, sest ma väärin seda ja sisemas teavad seda ka Sadie ja Zyten.
Zyten.
Ma armastasin Zytenit ning ma armastan teda ka enda viimase hetkeni.
К сожалению, это изображение не соответствует нашим правилам. Чтобы продолжить публикацию, пожалуйста, удалите изображение или загрузите другое.
