Mu käed hakkasid värisema, kui ma seda teksti lugesin. See ei saanud minu kohta olla. See oli lihtsalt tobe muinasjutt.
,,Kas Kaito teab sellest?'' Küsisin ma, võttes paberi kätte, et see ära peita. Minu kahjuks noogutas Milo pead. Kurat.
,,Tema leidiski selle, Nasrin.'' Ohkas Milo ning ma vaatasin teda segaduses.
,,Miks sa seda mulle näitad? Mina ja sina ei ole samal poolel.'' Ei saanud ma Milost aru.
,,Sa oled mu õde.'' Vastas Milo koheselt ja ma turtsatasin.
,,Nii kaua, kui sa Kaito poolel oled, siis ma ei ole sinu õde.'' Raputasin pead ning Milo jälgis mind. Tema silmades sähvatas kurbus, kuid siis muutus ta tagasi neutraalseks meheks.
,,Kaito on elu ning sina oled surm. Ma olen sinu poolel juba olnud, Nasrin.'' Rääkis Milo ning ma lihtsalt pöörasin selja. ,,Näita, kus mu tuba on. Ma ei soovi sinuga rääkida.'' Sõnasin kurvalt ning Milo näitas mulle enda toa ette ning siis jättis mind üksinda.
Tuba oli tume, punane värv võttes üle. Ma vaatasin kirja enda käes ning jäin mõtlema. Milo ja Kaito võisid selle ise kirjutada ning siis valetada mulle. See, et mind surmaks kutsutakse, ei lähe selle tekstiga kokku. Mind kutsutakse surmaks, sest ma toon selle inimestele.
Milo, kellega ma just rääkisin, ei olnud võimalik usaldada. Tema on kinnitatud Kaito külge. Pidin leidma tee, et saada siit lahti, aga ma ei suutnud midagi välja mõelda.
Aeg tiksus ning mul ei olnud kaua aega. Seryth ei jäta minu varastamist nii, aga Kaito ei lase ka Serythil niisama olla.
Pidin kuidagi Sadiele ja Zytenile kirjutama, aga ma ei teadnud kuidas. Polnud õrna aimugi, kus nad olla võisid ning polnud kedagi, kes kirjad kohale viiks.
Viimati oli Sadie Vecotopias, üritades mind päästa, kuid kas Zyten oli temaga? Kas Zyten armastas mind siiani, või oli ta alla andnud ning läinud enda kodu kuningriiki tagasi enda pere juurde? See oleks mõistlik olnud temast.
Viskasin ennast pehmele voodile pikali ning sulgesin silmad. Ma väärin head und.
——————
,,Äratus, Nasrin.'' Ma ohkasin, üritades ignoreerida Kaitot, kes mind raputas ärkvele.
,,Mida sa tahad?'' Pomisesin vihaselt, tõuses istukile. Kaito naeratas ainult.
,,Ma ootan sind sööma poole tunni pärast. Milo on ka kohal, riietu korrektselt... ja kammi enda juukseid, sa näed nagu nõid välja.'' Krimptsutas Kaito nina ja lahkus.
Kui mina olen nõid siis tema on üks kuradima konn. Mulle oli toodud mitmed erinevad kleidid, millest ma välja valisin lilla. Mind üritati aidata, aga ma saatsin teenindajad välja. Ma ei ole nii saamatu ka nüüd, et ise ei saa hakkama.
Pesin enda nägu ming vaatasin huulepalsamit ning muid meigi asju, mis mu laual olid. Panin endale huule palsamit, mis tegi mu huuled veel punasemaks. Kammisin enda juukseid, kuid need läksid aina rohkem lokki aga see mind ei häirinud.
Tegin enda voodi samuti ära ning peitsin paberi ilusasti ära, et Kaito pärast ei saaks selle nii kiiresti üles otsida.
Avasin uksed ning teenindajad kohe kummardasid, näidates teed söömisruumi. Ruumi suur uks oli värvitud mustaks, hõbedad oksad joonistatud peale. Mulle tehti uksed lahti ning mu teenindajad tulid sisse minuga, kuid jäid seina vastu ootama, pead kõik suunatud alla.
Milo kandis tumesiniseid riideid, ning Kaito kandis tumepunast, kuid oli ka näha siniseid värve varrukatel. Kaito istus laua otsas, Milo keskel, mind suunati teise laua otsa.
Kelner valas mulle veini, mille pokaali ma kohe haarasin ja hakkasin jooma. Võibolla oli see liga vara veini jaoks, aga mind see ei huvitanud. Mul oli vajs veini juua, et elada üle see kuradima kohtumine. Mul polnud õrna aimugi, miks Kaito meid siia kutsus. Kaitole ei meeldinud üldse tegelikult süüa siin ruumis, vaid soovis alati süüa üksi.
,,Sa näed kena välja, Nasrin.'' Sõnas Milo ning ma naeratasin. ,,Aitäh.'' Tänasin ma enda venda.
Meile toodi söök välja, meile pakuti kana, salatit, kartulit ning igasuguseid muid maitsvaid roogi, mida ma varem polnud isegi proovinud ega näinud.
Valisin endale kana ning salati, käskides veel kelneril tuua mulle punast veini.
,,Nii siis, Nasrin. Ma olen üllatunud, et sa nii kiiresti valmis said. Tavaliselt läks sul alati aega, et endale riideid valida.'' Naeris Kaito, juues vett. Liiga lahja vein oli, ma pean midagi kangemat jooma.
,,Mul ei ole vaja kellegi jaoks ennast uhkelt valmis sättida enam. Miks me siin oleme?'' Uurisin ma kurjalt, süües kana, mis oli nii ära maitsestatud, et mul hakkas lausa palav. Olin unustanud kuidas Ecrotise toit oli paljult maitsestatud, sest nii meeldis rahvale küige rohkem ning Ecrotises oli palju ürte.
,,Ma soovisin sind lihtsalt näha, Nasrin.'' Kaito nägi nii kurb välja, kuid ma teadsin, et ta teeskles seda.
,,Ära valeta mulle, Kaito. Sülita see põhjus välja nüüd.'' Ristitasin käed, jättes enda söömise täiesti pooleli.
,,Sa näed mu valedest koheselt läbi, Nasrin. Õpetad mulle ehk, kuidas õigesti valetada?'' Naeris Kaito, jättes enda kurva näo koheselt tagaplaanile.
Jälgisin Kaitot kurjalt, hoides silmsidet, mille mees siis kaotas mu vastu. Võidukas naeratus tuli mu näole.
Milo sõi vaikuses, mitte kumbagi meist vaadates. Ta oli nüüd enda maailmas, kus ta ei kuulnud minu ja Kaito vahelist vaidlust üldse.
Alustasin uuesti söömisega ning Kaito köhatas. ,,Igastahes, ma soovisin lihtsalt rääkida.'' Lausus ta ja ma kergitasin kulmu.
,,Rääkida millest?'' Uurisin aina edasi, et jõuda tuumani.
,,Miks sa seda tegid?'' Kaito pani küünarnukid lauale, mind jälgides puurivate silmadega.
Miks ma teda reetsin? Kaito ei saa lihtsalt sellest ühest tühjast asjast jagu. Mul oli vaja mõelda sellele, kuidas temast just lahti saada.
,,Aitäh toidu eest, ma lähen tagasi enda tuppa.'' Tõusin ma püsti, lükates tooli taha ning kõndides ukse poole. Valvurid aga panid enda mõõgad mulle ette.
,,Kaito, sa tead hästi, et sa ei saa mind nii lihtsalt takistada.'' Pöörasin ümber ning Kaito muigas. ,,Istu tagasi, Nasrin. See on käsk.''
,,Ei, aitäh. Mul on hea seista,'' Kaito pööritas silmi, kuid siiski tõusis ise ka püsti. Milo oli söömise lõpetanud ning jälgis meid pingsalt.
,,Esiteks, kes selle töö sulle andis?'' Hakkab pihta. Teadsin, et küsimused tule
,,Su armuke.'' Naersin enda nalja üle. Mul oli lõbus, aga Kaito jaoks see ei olnud isegi naljakas.
,,Sina oled ainuke mu südames.'' Raputas Kaito pead ja ennem, kui ma midagi õelda sain siis Milol kukkus kahvel põrandale. ,,Vabandust.'' Pomises Milo.
,,Naine, kelle ma tapsin. Sobib see vastus?'' Muigasin uuesti.
,,Mingmei?'' Pakkus Kaito ning ma vaatasin teda üllatunult.
Kuidas teadis Kaito Mingmei kohta?
Kaito võis teada ainult Mingmei kohta ühel juhul ainult.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
