Jälle haiglas. Tilgutid. Vastik lõhn. Kitlites idioodid. Veri. Skalpellid. Süstlad.
Surmas olen ma pettunud. Tal oli võimalus aga ta ei kasutanud seda. Kuradi idioot. Mind aheldati isegi voodi külge kinni, et ma ära ei põgeneks ja ühtegi teravat eset kätte ei saaks. Nüüd tahavad nad mind psühhiaatri juurde saata. Ega ma haige ei ole, ma olen palju hullem. Ma pole enam keegi. Ma ei kavatsenudki kuskile arstile minna. Mind ei saa terveks teha, ma olen igavesti katki.
Jessica magas diivanil ajakiri näpus. Daniel magas koridoris end kaineks. Mina vedelesin voodis ja ei saanud end liigutada. Mis elu see selline on? Mis vahet neil on, kas maailmas elab üks inimene vähem või rohkem? Miks nad mul minna ei lase? Nad ainult piinavad mind. Koju mind ka ei tahetud lubada, sest nad kardavad, et ma vigastan ennast veel, kuid Jessica suutis arstid pehmeks rääkida. Ma saan õhtul koju. See on tore, vist. Mul niikuinii ükskõik.
Arst astus uksest sisse, vaatas mind murelikult ja tuli minu voodi juurde,"Elisabeth, luba mulle, et sa ei tee enam midagi sellist."
"Hea küll, luban," ütlesin talle. Ta tegi rihmad mu jäsemete ümbert lahti ja ma sain end liigutada. Ta äratas Jessica ja andis talle paberi mulle kirjutatud rohtudega. Ma võtsin toolilt riided ja ajasin need endale selga. Jessica aitas mind ratastooli ja me lahkusime palatist. Danieli diivanil enam ei olnud. Küllap läks koju. Läksime registratuuri, kus Jessica pidi andma mõned allkirjad. Läksime haiglast välja ja siis apteeki. Jessica ostis mulle vajalikud rohud ja me läksime koju.
Koju jõudes võtsin ma ühe banaani ja sõin selle ära. Tahtsin jätta Jessicale mulje, et mul on parem. Hakkasin liftiga üles sõitma kui Jessica ütles, "Ära üritagi midagi teha, Elisabeth!"
Ma ei vastanud vaid sõitsin aina ülesse. Muidugi kavatsesin ma midagi teha, ma ei saanud ju teeselda, et kõik korras on. Sõitsin liftilt maha ja keerasin nina alla poole viiva trepi ette. Ma kavatsesin seda teha. Ma sõidan ratastooliga siit alla, kukun ja siis on see kõik läbi.
Jessica seisis all, käed puusas ja vaatas mind kurjalt. "Sa ei tee seda Elisabeth," ütles ta. "Kes mind takistab?" küsisin. "Mina. Sa ei tohi seda teha. Sa ei tohi end tappa. Lõpeta ära juba Elisabeth!" ütles ta. Ma andsin alla, ma ei sõitnud alla. Ma hoolisin Jessicast ja ma ei tahtnud talle haiget teha. Ma keerasin otsa ringi ja läksin oma tuppa. Panin telefonist muusika käima ja heitsin voodisse pikali. Mulle meeldis alati muusika saatel unistada. See rahustas mind.
Ma ei ole nõrk. Mul on mõttet. Ma veel näitan teile. Ma ei anna alla. Ma olen tugev. Ma võitlen lõpuni. Ma põgenesin, ma pääsesin. Ma päästsin teised tüdrukud. Ma aitasin kurjategijaid tabada. Ma olen võimas. Ma panin muusika kinni ja hakkasin järgmist raamatut lugema. Olin raamatuga poole peal kui Jessica astus sisse toiduga kandikul. Ta naeratas mulle ja asetas kandiku kirjutuslauale lootes, et ma ise lähen ja söön. Ma tõusin voodilt, istusin ratastooli ja läksin laua taha. Jessica lahkus minu toast ja ma hakkasin sööma.
Liha oli maitsev, mahlane ja pehme. Just nagu mulle meeldis. Kartulid olid pealt krõbedad ja seest pehmed. Just nagu mulle meeldis. Ma lõpetasin söömise, jätsin nõud kandikule ja läksin tagasi voodisse raamatut lugema. Tahtsin selle täna lõpuni lugeda. Kui kell oli saamas üheksa, istusin ratastooli ja sõitsin alla. Läksin telekat vaatama ja uinusin diivanil.
Hommikul ärkasin kolina peale. Avasin silmad ja märkasin, et Jessica läheb poodi. Tundsin kõhu korisemist. Istusin ratastooli ja läksin külmkapi juurde, tegin endale paar võileiba ja teed. Kuulsin koputust. Läksin ust avama ja ohoh, kes seal seisis. Daniel. Ma ei teadnud, mis mind tagasi hoiab, aga ma ei löönudki ust ta nina all kinni.
Ta seisis ja vaatas ainiti mind. Ma polnud taga ühtegi sõna pärast seda kõike rääkinud. Ma murdusin. "Kas sa tahtsid midagi?" küsisin. Ta otsis midagi taskust, kuid tal kukkus maha midagi , mida ma kõige vähem ootasin. Kotike valge pulbriga. Enne kui ta selle üles jõudis võtta, tõukasin end kätega ratastoolilt maha, kukkusin ta jalge ette ja krahmasin koti. Ta muutus vihaseks ja üritas seda minult kätte saada. Ma ei andnud seda talle, hoidsin seda kõvasti pihus.
"Lõpeta ära, Daniel. Sa oled hulluks läinud või? Sa tarvitad narkootikume. Sa lähed ravile." ütlesin talle vihaselt. Ta andis alla ja ohkas,"See on ainuke asi, mis aitab. Palun, anna see tagasi. See maksis palju." ütles ta. "Ei, maksku see kasvõi miljon ma ei anna seda sulle." ütlesin. Ta andis alla, ta ei viitsinud minuga vaielda. Ta otsustas midagi hoopis muud teha. Ta aitas mind tagasi ratastooli, kääris mu püksid üles ja kontrollis mu põlvi, kas need viga ei saanud. Ma ei mõelnudki sellele, sest ma ju ei tunne oma jalgu. Sõitsin kraanikausi juurde valasin pulbri sinna ja lasin vee peale. Ta tuli tuppa.
"Elisabeth, kuidas sul läheb?" küsis Daniel. "Paremini vist. Ma ei tea. Surnud ma ju pole," ütlesin tõsiselt. "See on hea, väga hea." vastas ta. "Vist jah," lõpetasin. Ta tuli mu juurde ja põlvitas. "Anna mulle palun andeks, ma tean, et ma olen idioot. Sel õhtul kui pidu oli ütlesin ma sulle, et lähen vanaema sünnipäevale. Ma valetasin, ma läksin tegelikult hoopis ta matustele. Kui Jason mulle pildi saatis sinust ja Carlist, lõi see mu rivist välja. Ma olin vihane ja ma helistasin sulle. Vastu võttis tüdruk. Ma arvasin, et see oled sina purjus peaga, aga tegelikult oli Alice, kes teeskles sind. Ta ütles, et ta suudles Carliga, ehk siis sina. Ma läksin närvi ja vihastasin. Kui ma teada sain, et see oli tegelikult Alice ja Carl kaitses sind Jasoni eest kahetsesin ma kõike. Pärast seda jäid sina kadunuks. Ma ei maganud ükski öö, ma muretsesin. Ma arvasin, et sa oled surnud.Mul on kohutavalt kahju." rääkis ta.
Ma ei suutnud seda kõike oma ajus läbi töödelda. Alice ja Jason? "Sa ei uskunud mind. Sa ei lasknud mul lõpetada. Sa ei usaldanud mind." ütlesin talle. "Ma tean. Elu kohutavaim viga." ta silmist jooksis pisar. Ma ei suutnud talle andestada. Mitte veel. "Daniel, unusta see kõik. Liigu oma eluga edasi. Koli ära. Ma olen invaliid." Just siis astus sisse Jessica.
"Jessica! Võta Daniel ja vii ta haiglasse. Ta vajab võõrutusravi, ta tarvitab narkootikume." ütlesin kiiresti ja taganesin Danieli juurest.
"Ei. Elisabeth sa rääkisid ainult minuga, sest sa tahtsid mind siin kinni hoida..."ütles Daniel.
Uus osa! Jeeeeeeeee! Ma arvan, et ma hakkan nüüd üle päeva postitama osasid.
Vote´ige ja kommenteerige!
