Käis pauk ja siis veel teinegi. Avasin kinni pigistatud silmad ja vaatasin seda õudust. Antonio oigas maas oma reiest kinni hoides. Sealt voolas verd ja... ja Daniel. Ta tulistas Danieli. Daniel oli ikka puu küljes ja lebas maas, ta oigas valust ja ta alakõht veritses. Panin püssi taskusse ja läksin Danieli juurde. Vabastasin ta käed ja jalad teibist. Võtsin dressika seljast ja siis pluusi. Sidusin pluusi ümber Danieli kõhu, et see peataks võimalikult palju verd. Panin dressika tagasi selga ja helistasin kiirabisse. "Tere. Palun tulge appi, kaks inimest on tulistada saanud. Ei, ühte tulistasin mina. Oleme ida poolses metsas. Ei võib-olla sada meetrit linnast väljas. Jah." lõpetasin kõne. "Daniel!" ütlesin. "Miks sa seda tegid? Kust sa selle relva üldse said. Sa oled hull," ütles ta pausidega ja vaevaliselt. "See pole oluline. Kas sa püsti tõusta saad?" küsisin. Ta proovis ja ma aitasin teda kätega.
Olime mõlemad püsti. Vaatasin veel selja taha, kus Antonio lebas. Ta hingas veel. Panin Danieli käe ümber enda kaela ja hakkasime vaikselt liikuma. Kuigi mu jalad olid nõrgad ja valusad püüdsin ma edasi kõndida. "Daniel?" küsisin. "Mhh?" vastas ta. "Sa jääd ellu. Usu mind. Sa jääd ellu. Ma luban sulle. Sa jääd ellu. Ma ei jäta sind." ütlesin. "Ära anna lubadusi, mida sa täita ei suuda," vastas ta vaikselt. "Ma täidan oma lubaduse. Ma luban, et täidan oma lubaduse. Daniel, sa ei tohi surra," vastasin. "Ma ei suutnud talle vastu astuda. Ta uimastas mu ja vedas metsa. Ma oleks pidanud midagi tegema," pobises ta. "Jäta, see pole sinu süü. Ta on tõbras." ütlesin. Olime poole teest läbinud ja pool oli ees. "Hoia kätt tugevasti haaval," ütlesin. "Jah," sosistas Daniel. "Miks sa läksid?" küsis ta. "Ma pidin. Ma õppisin kõndima ja sain pea selgeks. Ma olen järele mõelnud, palju." vastasin. "Miks sa mu kõnedele ja sõnumitele ei vastanud?" küsis ta uuesti.
"Ma tahtsin üksi olla." vastasin. "Ma arvasin, et sinuga on midagi juhtunud aga siis sa võtsid Antonio kõne vastu. Sa poleks pidanud tulema. Sa riskisin oma eluga, et minu oma päästa." ütles ta. "Kuule, me oleme mõlemad elus ju," vastasin. "Mitte kuigi kauaks," ütles Daniel. "Kuule! Kes nüüd negatiivselt mõtleb. Sa jääd ellu. Me oleme hullemat üle elanud. Sa jääd ellu. Usalda mind. Ma tean, et seda on palju palutud, kuid tee seda viimast korda. Palun Daniel." ütlesin nuuksudes. "Sa oled kõik, mis mul on. Mille nimel üldse pingutada," ütlesin. Vaikisime ja ma märkasin valgus vihke puude tagant ja hääli. Need jõudsin aina lähemale. "Lase tast lahti, Elisabeth. Me oleme siin. Lähme koju," ütles mees. Lõdvendasin oma käsi ja Daniel võeti mu juurest ära. Keegi võttis mind sülle ja meid viidi kiirabi autosse.
Me sõitsime haiglasse. Meid viidi kanderaamidel palatisse. Ma olin väsinud ja sulgesin silmad. Nad viisid Danieli operatsioonile. Ma avasin silmad ja Daniel toodi just palatisse. Tõusin püsti ja läksin tema juurde. "Kuidas temaga on?" küsisin. "Kriitiline," ütles vaikselt õde. "Mis see tähendama peaks?" küsisin. "Ta süda on nõrk ja ta on palju verd kaotanud." ütles ta pausi tehes, "Ta ei jää ellu," lõpetas ta lause. "Mida?" karjusin. "Ei, ei ei ei ei ei!" karjusin. Silmitsesin monitori, kus oli tema südamelöökide sagedus. See vaibus...
UUS OSA! JEEEEEEEEEEEEEEEEEEE! ILUSAT VAHEAEGA JA PÜHI KA TEILE! Ärge unustage, et andmisrõõm on tähtsam kui saamis. :)
Kommenteerige ja vote´ige ka!
