Endless Sadness Osa 17

634 58 5
                                    

Daniel on surnud korrutasin endale uuesti. Ma ei suutnud uskuda. 

"Elisabeth," ütles, kellegi hääl mu selja taga, mis sarnanes nii väga Danielile. Ma keerasin aeglaselt ümber ja seal ta seisis.

Daniel seisis seal ja vaatas mind kahtlaselt. Ma olen vist hulluks minemas. "Kuidas?Oled sa elus? Ah? Daniel?" küsisin. "Ma olen siinsamas Elisabeth. Kas sa arvasin, et see poiss olen mina?" küsis ta kohkunult. "Jah, sa elad ju siin." Ta tuli mulle lähemale ja võttis minust kinni ja tõstis mu istuma. Ta katsus mind, see tähendab, et ta on olemas ja mina ei ole hull. Ta sõidutas mind majast eemale ning kükitas mu ette. "Elisabeth, ma kolisin siit majast ära kui sa kadunud olid. Ma elan nüüd paar tänavat eemal. Siia majja tuli elama," ta tegi pausi ja seejärel ütles,"Jason." 

See poiss oli Jason? Jason on surnud? Oh jumal küll. "Mul on kahju, Elisabeth." ütles Daniel ja pigistas oma pihkudes mu käsi. Pisarad mu põskedel aina voolasid ja voolasid. Ma polnud tõenäoliselt ikka šokist üle saanud. Ma tõesti arvasin, et see oli Daniel seal. Surnud. Daniel katkestas mu mõtted ja ütles, "Kuidas sa teadsid siia tulla?", "Ma nägin uudistest seda maja põlemas ja sain aru, et see on-oli sinu maja. Ma tulin nii kiiresti kui sain siia." vastasin. "Miks? Miks sa siia tulid? Sa tõesti tulid minu pärast siia? Sa arvasid, et Jason on mina ja sa nutsid ja anusid, et ma või ta surnud poleks." loetles ta asju uskumatusega. "Jah," ütlesin ma vaikselt pärast pausi. 

Ta vaatas mu käsi ja märkas, et need ei ole just kõige paremas olukorrus pärast ratastooliga kihutamist. "Me peame nendega midagi ette võtma," lausus ta ja tõusis püsti. "Ei ole vaja. Minuga on korras." ütlesin pisaraid pühkides. "Ei sinuga ei ole kõik korras. Ei saakski olla." ütles ja ta ja hakkas mu ratastooli lükkama. Me läksime tema juurde. Ta elas nüüd paar tänavat eemal ilusas ja suuremas majas kui enne.

Ta sõidutas mind tuppa ja köögis askeldasid Danieli vanemad. "Tere!" ütlesin ma neile. Nemad lihtsalt vahtisid mind kohkunult ja tardusid. "Daniel? Miks sa selle vigase tüdruku meie majja tõid?" küsis ta ema kurjalt. Ma kohkusin, sest ma poleks sellist tervitust oodanud. Tema sõnad tegid haiget. Ilmselgelt nad mõlemad vihkasid mind. Daniel astus minu ette ja ütles,"Ema kuidas sa julged nii öelda? Kas sul üldse tolerantsust pole? Mingeid kombeid? Palu talt andeks!" ütles ta vihaselt.

"Mida? Palun andeks? Palun andeks tüdrukult, kes hävitas meie poja elu. Kui see tüdruk kadunud oli siis sind ennast ka enam ei olnud. Sa muutusid." ütles ta ema. Ma pöörasin ratastooli ümber ja hakkasin marraskil kätega end uksest välja lükkama. "Elisabeth, ära mine." ütles ohates Daniel. "Las läheb. Sa poleks pidanud teda siia toomagi." ütles Danieli isa. Need olid viimased sõnad, mis ma sealt majast kuulsin ja rohkem ma neid kuulda ei tahtnud. Ma ei kavatse kunagi enam sinna minna. Mul on kahju, et Danieliga nii juhtus, kuid see polnud minu süü. Mina ei tahtnud, et nii läheks. Ma lükkasin end kodu poole kui kuulsin Danieli enda järel sörkimas ja hingeldamas. "Elisabeth, palun oota!" hõikas ta. Lükkasin tooli kiiremini, kuid see on loogiline, et ma tema eest põgeneda ei saanud. 

Ta jooksis mu ette ja ma pidin peatama, sest muidu oleksin talle otsa sõitnud. "Elisabeth, palun vabandust. Ma poleks pidanud sind sinna viima. Palun vabandust. Las ma viin sind sinu juurde. Oma kätega sa sinna ei jõua." ütles ta ja kõndis mu taha ja hakkas tooli lükkama. Mis mul üle jäi kui nõustuda, sest mu käed tegid põrguvalu ja rohkem ma seda kannatada ei suutnud. Miks kõik mind hukka mõistavad sellepärast, et ma invaliid olen? Isegi Alice lõi mulle noa selga ja ei suhtle minuga enam. Osalt vist süütunde pärast, aga ka selle, et ta ei taha end minusuguse veidrikuga siduda. Äkki Daniel häbened ka mind? Kuid miks ta siis minuga suhtleb? Ei, ma arvan, et ta hoolib minust ja peab tõdema, et mina temast ka. 

"Palun vabandust, Daniel." ütlesin vaikselt Danielile. "Mille eest?" küsis ta. "Selle eest, et ma su elu olen ära rikkunud. Su suhted vanematega ja kõige muu eest." Ta lõpetas lükkamise ja kõndis minust kaugemale murule. Ta võttis kätega peast kinni ja vihastas. "Kuidas sa aru ei saa, Elisabeth, et see pole sinu süü. Sina ei oleks saanud midagi muuta. Lõpeta enda süüdistamine. See teeb haiget. Sa ei saa alati kõiges süüdi olla ja kõiges süü enda peale võtta." karjus ta. Ma kohkusin ja langetasin oma pea. Ta oli väga vga vihane minu peale. "Palun vabandust," ütlesin veel. "Palun vabandust, et ma vabandan kogu aeg," ütlesin veel. Peale seda me enam ei rääkinud ja me jõudsime minu maja ette. Jessica istus köögilaua taga ja oli mind vist närviliselt oodanud. "Lõpuks! Ma muretsesin." ütles ta püsti tõustes. "Võta ta kätega midagi ette, palun. Need on suhteliselt halvas seisukorras." ütles Daniel ja lahkus kiirustades majast. Ta oli väga vihane või siis solvunud, minu peale...

Hei hei! Siit siis uus osa! Loodan, et meeldib ikka. Kes arvas, et Daniel suri ära? Kes ei arvanud? Igaljuhul oli see hoopis Jason. 

Vote´ige ja kommenteerige ka palun!

Endless Sadness  (Eesti Keeles)Where stories live. Discover now