Tundsin sel hetkel end väga turvaliselt ja koduselt. Mul oli selline tunne, et ma saan jälle kedagi usaldada, kes jääb minuga ükskõik, mis ei juhtuks. See tunne oli hea. Väga hea. Pühkisin pisarad varrukasse ja vaatasin märgade silmadega Danielile otsa. Ta tugevdas oma haaret. Me istusime seal veel kaua. Nii kaua, et kui ma oma silmad avasin tassis Daniel mind trepist üles. Ta viis mind minu tuppa ja pani õrnalt voodisse. Ma tundsin voodi külma lina. Oota mida. Avasin kiiresti silmad ja hüppasin istuli.
"Elisabeth?" küsis Daniel. "Ma arvan, et ma tundsin oma varbaid," ütlesin. Proovisin varbaid liigutada ja need liikusid vaevaliselt. Hakkasin naerma ja Daniel oli õnnest nii vaimustuses, et ta ei suutnud midagi teha. Ma proovisin veel ja ma sain hakkama. "Ma teadsin!" hüüdis Daniel. "Ma teadsin, et see juhtub, kuid ma ei uskunud, et nii kiiresti. Elisabeth sa saad varsti jälle käi..." lõpetas ta järsku nähes mu pisaraid. "Elisabeth, mis on?" küsis ta. "Ei midagi. Kõik on korras." ma kallistasin teda, et jätta mulje, et kõik ongi korras. Aga ei olnud. Tundsin end kehvasti. Daniel toetas mind ja uskus, aga mina mitte. Upitasin end varvasteni, et neid puudutada. Tõesti ma tundsin õrnalt midagi.
Daniel lahkus toast ja läks Jessicale uudist teatama. Mõne hetke pärast oli Jessica minu toas, et imet oma silmaga näha. "Püha jumal!" sosistas ta. "Daniel sa oled kullatükk," ütles Jessica Danielile. Me pidime nüüd Danielile ta raha tagasi maksma, sest rohi aitas. Kui tegelikult, kuidas me teame, et see rohu toimel juhtus. Äkki ilma rohuta oleks ka see juhtunud. Ah, keda me lollitame, Daniel on mu Prints Valgel Hobusel ja jutul lõpp. Ma liigutasin veel oma varbaid. Jessica helistas arstile ja teatas talle uudisest. Me pidime haiglasse mind näitama minema. Daniel tõi mu ratastooli ja tõstis mind sinna istuma. Läksime Danieli autoga haiglasse ja siis arsti kabineti. "Tere Elisabeth," ütles ta. "Tere," ütlesin vastu. "Vaatame siis sinu jalgu. See on ime, mis sinuga juhtunud on." ütles ta mulle naratades. Daniel, ma ei tea kedagi sellist, kes oleks midagi sellist teinud. Sa oled tõeline sõber," ütles arst Danielile, mille peale ta muigas ja piilus mind.
Miks see kõik paneb mind tundma nii ebaõiglaselt. Nagu mina oleksin see paha, kellega see juhtus ja Daniel ja Jessica on head. Nad ongi, aga miks mina paha pean olema. Nemad ei tea, mis minuga tegelikult toimub. Aga nad arvavad, et nad teavad seda täpselt ja alati. See oli nii tüütu. Arst kükitas mu ette, võttis mu jalanõud jalast ja hakkas mu jalgu katsuma. Ta liigutas mu varbaid ja küsis siis: "Kas tunned midagi?" "Jah!" ütlesin mina. "Te saate haiglast kargud laenutada ja kui Elisabeth valmis on siis ta saab proovida juba ka käia. Paari päevaga peaksid olema kõik rakud täielikult taastunud." ütles arst Jessicale. Ma saan paari päeva pärast jälle käia? See on midagi uut. See on midagi teistsugust. Äkki ma olen vahepeal ära unustanud, kuidas oma jalgu liigutada ja nendega käia? Daniel läks karkude järgi ja varsti oligi ta tagasi. Jätsime arstiga hüvasti ja läksime autosse. Sõitsime tagasi meie juurde.
Terve tee olin ma vait ja ei rääkinud midagi. See oli minu jaoks praegu liiga palju ja korraga. Ma ei suutnud omastada seda mõttet, et ma vasrti jälle käia saan. Jessica tegi kiiresti õhtusöögi ja me istusime lauda. Sõime kartulit ja kapsast, ning Daniel ja Jessica rääkisid juttu. "Elisabeth, miks sa ei söö?" küsis Jessica. "Mul pole kõht tühi," vastasin oma toitu sonkides. "Pealegi, ei maitse mulle kapsas ja sa teadsid seda." "Elisabeth, sa pole terve päeva midagi söönud. Ma oleksin midagi muud teinud, aga hetkel meil muud ei olnud, millest oleks saanud midagi valmistada," ütles Jessica. Panin kahvli ja noa taldrikule ja lahkusin lauast, millele järgnes pikk ja sügav Jessica ohe. Sõitsin liftile ning sõitsin üles. Läksin oma tuppa ning silmitsesin oma jalgu. Need olid samasugused nagu alati. Miks arvasin nüüd kõik, et kui ma oma käimise tagasi saan, on minuga jälle kõik korras ja midagi pole juhtunud. Eriti Jessica.
Hingelised armid ei kao kuskile ja kehalised ka. Need jäävad alatiseks mu kehale. Ma ei saa kustutada neid jubedaid mälestusi oma peast. Ma ei saa teeselda, et nüüd kõik järsku korda sai. Ma olen õnnelik selle üle, et ma varsti jälle käia saan ja teised mind enam nämmutama siis enam ei pea. Ma olen õnnelik, et Daniel selle rohu mulle tõi. Ma olen rõõmus, et ta mul olemas on. Tõeline sõber. Aga mina mitte. Mina ei ole mingi sõber. Mina pole Danielile muud kui kahju toonud. Võtsin kätelt sidemed ja viskasin need ära. Polnud olukord enam nii hull, et mul neid vaja oleks olnud. Sõitsin vannituppa ja pesin hambad. Läksin tagasi oma tuppa, upitasin end voodile ja võtsin riided seljast. Leidsin padja alt pidžaama ja ajasin selle endale selga. Puhkesin nutma...
