Tagasi alguses

8. Kõne Theodorilt

Terve edasise tee, kui Joeliga olime hargnenud, mõtlesin ma ta ennist lausutud sõnade peale, mida rohkem ma nende üle juurdlesin, seda rohkem hakkasin aru saama, et need on tõesti kuldsed sõnad, mis peavad paika, tunnistame me endale seda või mitte.

Astusin sisse uue kodu väravast ning tundsin, kuidas ilm hakkab vihmale kisuma. Olin juba ennist märganud, kuidas sügisene sinises toonis taevas hakkas tasapidi kaduma. Suured, kohevad ja hallid vatitupsud katsid kogu laotuse linna kohal. Koolist siia kõndimise ajal oli ka tuul tõusnud, nüüd see ähvardab kindlasti palju pahandust naabruskonnas korda saata.
Tundsin paari vihmapiisa puudutust näo vastas. Algul mõned üksikud veepiisad, kuid seejärel juba tundsin, kuidas need pekslevalt mu näo vastu lendasid. Hakkas sadama täielikku paduvihma. Peagi ei kuulnud ma midagi muud, kui vihmasadu ja enda hammaste plaginat, mis mu peas kajas.

Teades, et maja ukseni on veel kõigest oma kümme meetrit, otsustasin ma joosta. Hoolimata mu kiirusest olin siiski ukseni jõudes juba läbimärg.

Astusin valjude õuest kostuvate piiskade saatel ja tenniste lirtsudes koridori, kust mind tervitas hõrgutav toidu lõhn. Tore, ema on süüa teinud. Mul on hea meel, kui alati koju jõudes toit valmis on, aga on aeg mõelda ka teistele, mitte ainult sellele, mis mulle meeldib. Igatahes on mul emast kahju, sest ta tahaks kindlasti käia tööl. Jah, ma tean, kes tahaks vabatahtlikult tööl käia? Vot minu ema, kuna ta on kakskümmend neli seitse kodune, sest Georg on nii kahtlustav. Ema ei või isegi poes käia, kui Georg teda juba süüdistab! Et ta rääkis liiga palju kassapidajaga ja ma ei tea, mida veel. Ühesõnaga, ta keelab kategooriliselt emal kuhugi tööle minna. Nii et ema veedab oma päevad küpsetades, raamatut lugedes, kududes - midagi sellist tehes. Muidu ta ilmselt sureks igavuse kätte.

Võtsin jalast oma läbivettinud tennised, asetasin jaki esiku kõrval olevasse nagisse ning viskasin koolikoti ülemisele korrusele viivale trepiastmele, et see hiljem oma tuppa viia. Otsustasin korra köögist läbi käia, et ema tervitada. Ma pean ju viisakas olema.

"Hei," lausus ema reipalt, kui olin koridori lõpus asuvasse kööki jõudnud.

Tervitasin teda vastu ja võtsin minutiks istet köögi laua taga ning haarasin kausist ühe õuna.

"Kuidas siis päev veeres?" tundis ema mu päeva vastu huvi ning katkestas hetkeks oma tegevused, et minuga koos laua taha istuda.

"Hästi," jättes välja paar pisidetaili. Ma ei tea, peaksin ma emale rääkima kõigest, mis päeva jooksul juhtus? Ma mõtlen, et see pole ju midagi nii tähtsat. Ma ei röövinud sel korral poodi ega midagi.

"Kui sa nii ütled," sõnas ema ohkega ja hakkas taas oma toiduga tegelema.

Jamh... Ma pole eriline valetaja.

Tundes, et ma pean oma vihmased riided kuivade vastu vahetama, tõusin ma lauast, õun hambus, sammusin ülemise korruse poole. Tee pealt haarasin veel kaasa oma seljakoti ja nii ma oma tuppa läinud olingi.

Vahetasin riided, aga ma ei tea, mida edasi teha. Viskusin väsinult voodisse pikali ja võtsin telefoni, avastades, et Theodor on mulle tänase päeva jooksul umbes kakskümmend korda helistanud. Kas ta ei saa siis aru? Ma ei taha temaga rääkida, seda pole ju nii raske mõista.

Järgmisel hetkel ilmus telefoni ekraanile taas teade, et Theodor helistab. Olgu! Ma ütlen talle, mida ma temast arvan. Ma lasen kõik endasse kogutud viha tema peale välja, las ta saab aru, mida ma temast mõtlen, et ta on üks paganama siga - see on veel ilusti öeldud.

Võtsin veel hetke aega, et asjade üle järele mõelda. Ta pettis mind. Ma tegin tema jaoks kõik, absoluutselt kõik. Ma isegi seadsin ema ja kasuisa ohtu. Tema pärast ja kuidas ta mind tänab?