Tagasi alguses

56. Varjud minevikus

Ma saan hakkama.

Ma pean lihtsalt sellele uksele koputama, mida ma siin kõledas trepikojas juba oma viisteist minutit põrnitsenud olen. Kui keeruline see ikka on?

Väga!

Ma ei suuda seda. Ometigi olin ma mõelnud, et marsin korterisse sisse nagu mõni kuninganna, nõuan vastuseid, panen poisi tõde rääkima, annan kirja, me lepime ära ja ratsutame koos päikeseloojangusse.

Aga persse, kui juba selline nõme asi nagu uks mulle takistuseks tuleb, mis kuradi õnnelikust päikeseloojangust me räägime?

Ma olen möku, ma olen möku, ma olen möku.

Ma ei suuda!

Ma kardan. Ma kardan nii väga.

Ma pole Justinit detsembri lõpust saadik näinud ja käes on märts. See on päris pikk aeg, võib-olla teda ei elagi enam sellel aadressil, mille ta ema mulle andis. Mingi nõme osa loodab, et poiss ei ela siin, sest ma ei pea sel juhul temaga silmitsi seisma.

Samas ma soovin nii väga, et ta oleks siin. See on tobe. Kuidas saan ma ühteaegu soovida teda näha ja tema eest ära joosta? Minu aju jaoks ei ole miski võimatu.

Justin meeldib mulle. Püha püss, ma ju isegi tunnistasin endale, et armastan teda. Kuidas saan ma nüüd soovida ta eest põgeneda?

Võib-olla libistaks selle Joeli kirja Justinile ukse alt sisse? Mul oleks piisavalt aega, et varvast lasta, kuigi ma suure tõenäosusega komistaks jooksmisel oma jala taha ja lendaksin treppidest alla või midagi.

Lõpeta lollitamine ja KOPUTA!

Ei koputa!

Olgu.

Tore!

... Ma koputan ise!

Ei koput- KURAT, MA KOPUTASIN JUST UKSELE.

Oi ei, oi ei, oi ei...

Mul oleks piisavalt aega olnud, et siiski minema joosta, kuid ma ei teinud seda. Ma olin kohale naelutatud ja ma ei saanud enam midagi aru, mis minus toimus.

Mu süda taob kurgus, mu süda taob kõrvus, mu süda taob peas. Ma tuksun üle kogu kere ja võin reaalselt tunda, kuidas iga pisemgi rakuke on pilgeni ärevust täis pumbatud ja see paneb kogu mu keha nii kihelema, et ma hakkan täiesti aru kaotama.

Hinga, hinga, hinga.

Uks avaneb...

Issand jumal, Issand jumal. HINGA.

Ta on siin. Ma olen siin. Me seisame vastakuti.

Oh Justin...

Jälgin kohkunult seda inimvare laadset olendit mu vastas ja suudan vaid mõelda - kuhu ta mu Justini peitnud on? See ei saa ometigi ju tema olla.

Tema sügavad pruuunid silmad, mis mind sarnase kohkunud olekuga vaatavad, on hoopiski tuhmunud. Saan selgesti neist välja lugeda, kui väsinud on mu vastas seisev noormees. Ka tema kahvatuv näonahk, kus pole peaagu et ühtegi roosakat tooni, annab edasi, kui zombistunud see poiss on.

Mis poiss! Ilmselgelt ei sobi see sõna enam Justini kirjeldamiseks - ta on paganama mees. Me ei ole teineteist näinud vaid veidi üle kahe kuu, kuid ta on selle ajaga tõesti muutunud.

Ta pole enam mingi poisike.

Isegi viis, kuidas ta nüüd oma kohkunud ja ebakindla oleku endalt maha raputas ja käed rinnale ristas, näitab selgesti, millise muutuse ta on läbinud.