Tagasi alguses

47. Sõbrad räägivad teineteisele tõtt

Ma tunnen end sitasti.

Juba kakskümmend neli tundi kordub eilne vestlus Joeliga mu peas aina uuesti ja uuesti, ajades mind kohati lausa hulluks. Olen analüüsinud kõike, mida ütlesin ning kuidas seda tegin, samuti olen taibanud kõiki asju, mida oleksin võinud eile ütlemata jätta. Ma lihtsalt olen nii paganama lollakas. Ma ju tean, et kõike, mida sülg suhu toob, ei maksa kohe välja öelda, ometigi käitun ma alati vastupidiselt ning seda juhtub ikka paganama tihti.

Ma tunnen end nii halvasti. Kui ma poleks Joelile valetanud ja oleksin hoopis kohe rääkinud, kuidas minu ja Justini vahel asjad on, ehk ei oleks meie eilne vestlus Joeliga sedasi lõppenud ning poiss sellise hooga mu toast minema tormanud.

Taaskord tuleb mu silme ette Joeli siniste silmade taha peitunud katkine hing ning mu kõrvu kostub tema värisev, kuid nii meeleheitlik hääl, niipea kui oma toa ukse poole vaatan. Eilne päev ja Joel seal ukseavas ilmub nii elavalt mu silme ette iga kord, kui oma pea ukse poole pööran.

Võtan oma pilgu taas ukselt ning sulgen silmad. Tänane koolipäev oli ka nii paganama raske, ma tahakski ainult siin voodis selili lesida ja uinaku teha. Aga ma ei suuda seda. Mu süda valutab Joeli pärast nii paganama palju. Ka see Justin ei vasta mu sõnumitele ja ei anna mulle juba teist päeva endast märku ning koolis teda samuti polnud. Joelitki polnud.

Kõik väldivad mind.

Ma ei saa ju sedasi.

Tõusin voodist püsti ning haarasin telefoni, pannes selle kiiruga endale taskusse, enne kui toast väljusin ning alla korrusele tormasin, et sealt siis esikusse minna, natuke soojemad riided peale visata ja siis majast väljuda. Ma ei jaksa Joeliga tülis olla. Justin ehk on tõesti hõivatud, ta vast ei ole mu peale millegi üle kuri, aga Joel on kohe kindlasti. Ma pean selle olukorraga midagi kiiremas korras ette võtma.

"Ma olen gei."

Taas kuulen ta katkist häält oma kõrvus ning uksepauku, mille saatel ta eile välja tormas. See Joel hirmutas mind natuke. Ta paistis reaalne inimene olevat, mitte see särav ja naeratav rõõmupall-Joel, kellega mina terved need mõned kuud tuttav olen olnud. Nüüd aga nägin ma reaalset Joelit, seda poolt, kel on oma mured, aga keda rõõmsam pool nii kiivalt varjata üritab.

Kuigi ma pole kunagi Joelil külas käinud, olen siiski teadlik, kus ta elab ning tema kodu poole mu jalad sellise tempoga ruttavadki. Ma pean temaga rääkima, tüli ära lahendama, vastasel juhul ma annan otsad.

Peale veidi pikemat jalutuskäiku jõudsingi ühe suure valge maja juurde, no ja ohsapoiss, seda ei anna meie koduga ikka võrreldagi. See maja, mille ees ma seisan, on ikka tunduvalt suurem ja uhkem, jätab väga puhta mulje. Mitte, et meie maja nüüd mingi tuvisitaga üle oleks valatud, eksole. Joeli majal on aga selline liigne steriilsus, mis selle maja koos selle piirkonnaga üsnagi kalgiks muudab, hubadusest ei anna siin rääkidagi. Milline see siis veel seest saab olema?

Tegin kerged sammud neil lumivalgetel treppidel ning lasin uksekella. Pidin päris kaua seal ukse ees passima, kuniks see avanes ja lühikeste ning blondide juustega naisterahvas mulle kerge naeratusega vastu vaatas. Tema on Joeli ema.

"Vabandust, aga me ei osta midagi," lausus ta viisakalt naeratades ning pani seejärel ukse kinni.

Ah?

Jäin uksetaha seisma, tundes ikka ääretult suurt segadust. Raputasin peagi enda pea selgeks ning sel korral koputasin väga valjult uksele. See avanes tunduvalt rutem kui enne. Ukse vahelt vaatava naise näos oli endiselt kerge viisakas naeratus, kuid silmist võis ilmselgelt lugeda, et ta pidas mind väga tüütuks.

Isegi hääletoonis kajastus ta ärritunud olek, kui ta sunnitud viisakusega mulle lausus: "Vabandust, aga me tõesti ei ole huvitatud. Minge tülitage kedagi teist."