Tagasi alguses

22. Tüli "tulevase presidendiga"

"Kes see nolk oli, kellega sa just tulid? Ja ära tule mulle ütlema, et see oli Joel. See, et õues pime on ei tähenda, et mina midagi ei näe," hakkas kasuisa mind koheselt koridoris küsimustega pommitama. "Kus sa üldse nii kaua olid?"

Hingasin sügavalt sisse ja välja, et vältida oma sõnade liiga rutakat lendamist.

Georg seisis keset koridori, käed rinnale risti asetatud ja põrnitses mind oma "isalikul" pilgul, kuid eirasin teda ja liikusin temast mööda, et kööki minna.

Olin just laua taha istunud ja hakkasin parasjagu endale mahla klaasi valama, kui ta mulle kööki järgnes ja taas minuga kurjustama hakkas: "Sa ei kõnni niimoodi lihtsalt ära, kui ma sinuga räägin! Sa vastad mu küsimustele. See on viisakas!"

Turtsatasin: "Mida sina viisakusest tead?"

Niipalju siis sellest Georgi eiramisest...

"Kuule sina, plikatirts, ei haugu minuga sedasi," tõstis ta mu peale häält ja seisis vihaselt köögi ukseavas, käed endiselt rinnal risti.

"Tirtsud ei haugu..." pomisesin vaikselt klaasi, samal ajal mahla juues.

"Kuidas palun?" nõudis kasuisa, et ennast kordaksin, kuid kehitasin vaid õlgu.

Mees jätkas: "Nüüd sa vastad mu küsimustele. Kus ja kellega sa olid?"

"Ja kui ei vasta?" esitasin ise kasuisale mõrudal toonil küsimuse.

"See ei ole valikus," vastas ta koheselt.

"Hea küll. Ta oli Justin ja ma olin tema pool, rahul?" saatsin kasuisale naeratuse.

"Miks sa tema pool olid? Mida sa seal tegid? Miks nii kaua? Kas sul aru ka peas on või?" esitas Georg mulle hulgaliselt uusi küsimusi.

"Tead, sa oled hullem kui politsei. Nemad ei küsinud ka selle varguse kohta nii palju, kui sina praeguse olukorra kohta," ohkasin sügavalt ja pööritasin silmi.

"Nemad tegid oma tööd ebaprofessionaalselt ja lohakalt. Mõni ime siis, et su peika endiselt vabaduses on," tõi kausisa Theodori mängu.

Sain hetkeks kurjaks, kuid üritasin end vaos hoida: "Sulle teadmiseks, et ma pole oma eks poiss-sõbraga enam pikka aega suhelnud."

"Parem oleks, kui see ka nii jääks. Vaata, milliseks ta su muutis!" osutas ta vihaselt minu peale.

"Aga vaata, mina üritan ennast vähemalt parandada, aga sina oled ikka samasugune lurjus ja närukael, kes sa alati olnud oled," hakkasin ka mina nüüd oma kannatust kaotama.

"Kuidas palun?" läksid Georgi silmad suureks.

"Kuulsid küll, mida ma ütlesin, aga mul ei ole mitte mingit probleemi oma kordamisega. Sa oled lurjus, närukael, ihnuskoi ja eelkõige pugeja," ütlesin ausalt oma arvamuse. Ma võin veel nimetada, kes ta on. Ma saaks terve raamatu kirjutada sõnadest, mis mu "kallist ja armast" kasuisa iseloomustavad.

"Pugeja? Sa parem jälgi, mida-"

"Pugeja jah! Pean ma sulle näite tooma?" ma ei lasknud tal vastata, vaid jätkasin koheselt: "Sa oleksid üks päev Joelile peksa andnud, aga kui pärast teada said, et ta on su töökaaslase poeg, siis hakkasid kohe oma arvamust tema suhtes muutma. Seda kõike vaid sellepärast, et sellele mehele pugeda."