Neiu avas silmad. Ta istus silla äärel, käed silla külge kinni seotud. Väljas oli veel pime, ilmselt oli kell umbes kolm või neli öösel.
Ta vaatas ringi, aga ei näinud kedagi. Neiu ei näinud oma käsi, aga oli tunda, et need olid katki, ilmselt lõigutud.
Tema selja tagant tuli liigagi tuttav hääl:
" Ma juba mõtlesin, et Sa ei ärkagi."
"Mida Sa tahad? Miks mu kätel nii valus on?"
"Ole nüüd, Sa oled ju siiski suitsiidiklubi uhkeim liige. Tuleb näidata, et Sa ei jää meile alla ja me aitasime Sind veidi."
Silla äärele istus Teivel.
"Kas Sa tõesti arvasid, et Ta tahab Sinusugust neiut? Ma ju hoiatasin Sind. Kui, siis oleks Tal vaja minusugust julget neiut, aga me kõik oleme siin ja lõpu lähenedes ei ole armastust vaja."
Hedwigi põsel pärlendas pisar.
"Miks Sa mulle nii teed? Ma isegi ei taha Mattiast. Mul on keegi teine, palun lase mul minna."
Teivel naeris ja lausus: " No kullake, nüüd ei ole enam küll vahet, kas Sul on Mattias või Mal. Suitsiidiklubi on see, kuhu Sa jääd ja midagi ei olegi teha."
"Kust Sa üldse Mal'ist tead? Ja ma ütlesin Mattiasele, et see aeg minu elus on läbi ja ma ei taha enam siin klubis olla."
Neiude vestlus oleks veel kestma jäänud, kui poleks tulnud Gregorit, kes isiklikult Hedwig'iga rääkima hakkas.
YOU ARE READING
suitsiidiklubi. (ÜMBERKIRJUTAMISEL)
Mystery / ThrillerOn täiesti tavaline õhtu Hedwig'i õhtus. Vähemalt seni, kuni Ta avastab enda jaoks suitsiidiklubi. Mida teha, kui enam ei jaksa ja kõik on toeks, et oma retke lõpetaksid? Ja mis saab siis, kui armastus jääb teele ette? See on suitsiidiklubi. nb! fr...
