Pinky Promise [Eesti Keeles]

2 - Marleene

Astusin koolimaja uksest välja, esimese asjana märkasin kooli ees seismas oma blondipäist venda, Lukei. 

"Mis unistad?" naljatasin ja müksasin teda õlast. 

"Üritan aru saada, kuhu üks neiu jooksis," jälgis ta kooli ümbrust. 

Ma hakkasin naerma ja otsisin oma kotist suitsupakki. "Miks sa tüdruku siis ära ehmatasid? Mis sa tegid talle?" 

Hakkasin juba mõtlema, mida Luke talle teha võis, kas tegi mõne lolli komplimendi või hirmutas lihtsalt tüdruku oma pealetükkivusega ära. 

"Ma pakkusin, et saadan teda koju, aga ta keeldus" kehitas Luke õlgu ja pöördus nüüd minu poole. "lähme koju?" 

"Jah, praegu võib," leidsin oma suitsupaki üles ja toppisin selle oma tagi taskusse. "õhtul lähen tüdrukutega randa, mingile peole."

"Huvitav, kui ma selle tüdruku peole kutsuksin, kas ta tuleks?" hakkasime kodu poole kõndima.  

"Ma arvan, et sa hirmutasid ta täna piisavalt ära," turtsatasin. "jäta neiu rahule lihtsalt, tal on poiss äkki olemas."

Luke nõustus minuga ohates. 

Koju jõudes polnud isa veel kodus nii, et me suundusime Lukega elutuppa. Tema hakkas playstationis mängima ning mina tuhlasin isa riiulites, et raha leida. Ma pidin siiski peole jooke viima ja kuu rahad olid mul juba esimesel nädalal otsa saanud, arvestades seda, et praegu on kuu viimased päevad. 

Me elasime isaga koos, sest meie ema otsustas minna teise riiki raha teenima ja sinna ta ka jäi. Vähemalt aasta aega pole ta koju tulnud, ega ma ei igatsegi teda. Temata on meie elu palju rahulikum, puuduvad mingid nõmedad igapäevased draamad. 

Leidsin lõpuks isa sahtlist mõned rahatähed ning surusin need oma tagi taskusse, suitsupaki kõrvale. 

"Jälle rotid või?" lausus Luke, pilk kinni oma auto mängul.

"Reede on, tuleb elada," naersin ja hüplesin rõõmsalt oma tuppa. Mul oli veel täpselt kaks tundi, et peoks ennast valmis panna ja Theresa ning Sarahiga kokku saada.