Pinky Promise [Eesti Keeles]

3 - Elisabeth

Õnneks oli kodus kõik vaikne. Ema oli tööl ja väike vend Arthur oli veel lasteaias. Viskasin koolikoti nurka ja heitsin voodile pikali.

Lõpetasin ka eelmises koolis samamoodi. Alati kiusajate ohver. Kui kümnes klass läbi sai, kolisime uude linnakesse ja siin olen elanud juba peaaegu et kuu aega.

Lootsin, et saan uues kohas uuelt lehelt alustada, kuid ei. Juba paari päevaga teadsid kõik, et elan vaesemas piirkonnas ja mu ema töötab koristajana. See pole minu jaoks häbiväärne asi, kuid teiste jaoks on.

Ohkasin. Ma polnud ikka veel endale sõpru leidnud, aga ma ei tahtnud seda emale öelda. Ka temal oli kohanemisega raskusi, kuid õnneks ei istunud tema koos õelate tüdrukutega.

Õhtul kell viis saabus ema koos Arthuriga, kes rõõmsalt koju tatsas. Ta oli alati rõõmus ja ma kadestasin teda.

„Hei, Arthur! Kuidas lasteaias läks?”küsisin ma vennalt, kes meie väiksesse kööki laua taha istus.

„Väga hästi. Mängisine Oskariga liivakastis.”ütles ta õhinal.

Naeratasin. „Siis oli küll tore.”

„Ma kuulsin, et rannas on täna pidu. Sa peaksid minema, Elisabeth.”lausus ema.

„Ema, tõsiselt või?”küsisin ma.

Ema noogutas. „Jah. Saad inimestega suhelda.”

„Ma ei taha inimestega suhelda.”pomisesin ma.

„Ole nüüd, Elisabeth. Sa pole jõudnud kõikidega veel korralikult tutvuda.”meelitas ema, vaadates mind pisut muiates.

Andsin alla. „Hea küll, aga ainult sinu meele heaks.”

Ema naeratas. „Lihtsalt mine suhtle teistega. Ma ei sunni, aga see oleks sulle hea.”

Oleksin tahtnud emale midagi teravat vastata, kuid ma ei hakanud. Läksin oma tuppa ning vaatasin oma kapi sisu. Kuna õues oli jahedaks läinud, panin omale selga kampsuni. Ma ei teadnud, miks ma sinna peole üldse minna tahtsin. Tegin seda tegelikult ainult ema pärast, et ta süda rahul oleks.

Kell pool üheksa olin rannabaaris. Kõik kohalikud olid kohal, enamus siiski noored. Märkasin eemal piljardilaua juures oma klassikaaslasi, tundsin ka ühe neist ära. Ashton Irwin. Poisil olid lokkis juuksed ja armsad põselohud, mis võlus ilmselt kõikide tüdrukute südamed.

Läksin õue, kus noored olid üles seadnud lõkked ning küpsetasid lõkete kohal kas vahukomme või vortsikesi. Mõned saatsid taevasse teele ka Hiina laternad, mida oli taevast ilus vaadata.

„Ohoh, kes see peole tuli!”kuulsin tuttavat hüüet oma selja taga ja pöörasin end ümber.

Seal nad olidki. Marleene koos Theresa ja Sarahiga.

Tüdrukud muigasid. Ohkasin. Ma ju teadsin, et sellest peole tulekust ei tule midagi head.

„Kuule, kas sa meiega ei taha liituda? Meil oleks sulle head ja paremat pakkuda.”kutsus Marleene, heites oma sõbrannadele pilgu.

„Ma lähen parem koju.”pomisesin ma ja tahtsin tüdrukutest mööda minna, kuid Marleene tõukas mind nii kõvasti, et kukkusin liivale pikali.

„Mis mõttes sa lähed koju? Me pakuks sulle parimat seltskonda ja veidike alkoholi.”

Lebasin liival ja mõtlesin, et sinna ma jäängi, kuni nägin, kuidas Luke kohale tormas.

„Hei! Mis toimub?”

Ta aitas mu püsti ja ma vaatasin poisile otsa.

„Mida sa teed, Luke?”küsid Marleene pahaselt.

„Mida mina teen? Ma peaksin küsima, et mida sina teed, kallis õeke.”

Nad on õde venda? Seda ma ei teadnud.

„Luke, kõik on korras. Ma ise kukkusin.”ütlesin ma poisile vaikselt.

„Ma nägin küll, mis siin toimus. Ma ei ole pime.”lausus kutt pahaselt, vaadates tüdrukutele otsa.

„Mitte midagi ei toimu, Luke.”sisistas Marleene.

„Jätke Elisabeth rahule. Ma mõtlen seda tõsiselt. Sinuga, Marleene, ma veel räägin kodus.”

Tüdrukud vaatasid meid, kuid Luke'i pahase pilgu peale läksid nad minema. Jäime kahekesi.

„Kas kõik on korras? Ma ei suuda uskuda, et minu oma õde võib selline olla.”

Ohkasin. „Kõik on korras, ausalt. Ma arvan, et ma hakkan parem koju minema.”

„Ei, ei. Lähme jalutame. Saad natuke rahuneda.”

Naeratasin õrnalt. „Hea küll. Aitäh sulle.”

„Pole tänu väärt. Mulle meeldib tüdrukutele printsi mängida, kes seda vajavad.”ütles poiss muiates.

Muigasin samuti ning jalutasime koos rannaliiva poole.