Pinky Promise [Eesti Keeles]

8 - Marleene

Avastasin ennast mõtlemas poisile, kelle nimi mulle ikka meelde ei jäänud. Me veetsime koos kogu pärastlõuna ja siis tõi ta mu koju. Nüüd passin ma oma toas voodis. Osa minust tahaks temaga kokku saada, aga ma pole kindel, kas tema tahaks.

"Marleene?" kostus mu ukse taga Luke hääl ja poisi nägu paiskus ukse vahelt sisse.

"Mis on?" ohkasin. Ma olin ikka veel kuri, et ta Elisabethiga suhtles, faking kooli nohikuga. Vennas, miks sa pidid nii madalale langema?

"Mu sõbranna tuli ööseks meile, siis tead," lausus poiss ja sulges ukse. Ma loodan, et ta leidis kellegi uue, sest kui ta peaks mingi nohiku siia tooma, siis ma hakkan märatsema, ma luban.

Haarasin taas oma telefoni kätte ning hakkasin vaatama eilse peo pilte, mis sotsiaalmeedias levisid, ma tahtsin leida üles selle lokiliste juustega poisi, kuid kahjuks kellegi pildi peale polnud poiss jäänud.

Kell oli saamas juba südaöö, kui ma otsustasin endale köögist midagi süüa leida ning siis magama ära minna. Haarasin külmkapist ruttu jogurti, kui enda selja taga samme kuulsin.

"Hei," kuulsin kellegi heledat häält. Pöörasin ennast hääle poole ning mu ees seisis Elisabeth. Miks ma üldse lootsin, et Luke kellegi teise meie majja toob?

"Kuidas sul oli julgust mu majja tulla?" urisesin ja lõin külmkapi ukse pauguga kinni.

"Lu-Lu-Luke..." hakkas ta kogelema, kuid ma lükkasin teda oma tee pealt eest.

"Õpi rääkima ja parem oleks, et ma sind enam oma majas ei näeks!" karjusin ja jooksin kiirelt üles, et temast eemale saada. Ma lubasin Luke-ile, et ma ei räägi Elisabethiga enam halvasti, kuid mu aju ei lase mul lõpetada. Elisabeth on vaene ja kombetu tüdruk. Värisesin üle keha mõeldes, et see tüdruk on mu majas ja ma ei saa midagi teha, kui ainult see, et isale kitule minna, aga ta raudselt ei tee midagi.

Haarasin oma telefoni kätte, kui see just helisema hakkas. Helistajaks oli tundmatu. Kes see südaööl helistab? Oigasin ja otsustasin pikalt, kas vastata või mitte. Lõpuks vajutasin siiski vastuvõtmis nuppu.

"Kes see on?" köhatasin hääle puhtaks ja võtsin ampsu oma jogurtist.

"Hei, ma Ashton," kuulsin tuttavat häält, aga ma ei saanud aru, kes ta oli.

"Kes sa oled?"

"Poiss, kelle juures sa magasid ja kellega sa hommikust käisid söömas," naeris poiss. Vähemalt sain ta nime teada. Ashton.

"Aa," naeratasin omaette." kust sa mu numbri said?"

"Sa ise andsid selle eile," muigas poiss.

Huvitav, mida ma veel purjus peaga olen korda saatnud, kui ma isegi seda ei mäletanud?

"Aa," pomisesin taas. Marleene, sa pole üldse hea suhtlemises poisiga, kes sulle meeldib.. Ei, mida ma ajan. Ta ei meeldi mulle. Lõin omale mõttes vastu pead ja oigasin.

"Ma muidu oleksin varsti su maja ees, et räägiks juttu ja teeks suitsu?" tegi poiss ettepaneku.

Nõustusin tema ideega koheselt. Ma tahan Elisabethist eemale saada.